Vaatican
- Hip-hop
- Trap
- Experimental hip-hop
- Avant-hop
- Southern hip-hop
- Soul
- Industrial hip-hop
Ilmselt hip-hop-muusika puhul ei ole vaja karta naeruväärseks jäämist, kuna helide valik ja esteetika ammutavad niikuinii minevikust, sh ka kitši ning kämpi maastikelt. Hip-hop žanrina niikuinii peegeldab inimolemise spektrit kogu ulatuses, mistõttu eeldada mainitud "madaluse" tõrjumist ei sobitu räpiga kokku. Sageli räpparid muutuvad oma loomingus iseenda või kellegi teise matkimise või rohelise paberi ahnitsemise ajel karikatuurseks, asetades ka neid kuhugi sinnapoole. Vaatluse all olev 12-looline teos on dünaamiline, eri tahkude energiast ja esteetilistest valikutest tingitud tervik, mille heliline spekter ulatub kütkestavalt katsetuslikust autotuunitud laulmise ning kõige stereotüüpsemate räppteemade teadliku ekspluateerimiseni. Just seda ongi tarvis -- edevuse ja nõrkuse samaaegset demonstreerimist, sest just see muudab albumi eksperimentaalsema tahu kuulajale inimlikult südamelähedasemaks ja vastuvõetavamaks. Teoses avalduvad tuttavad, tumedad mõjutused, mis meenutavad Tricky ikoonilist üllitist "Pre-Millennium Tension" (1996) -- heliliselt tume, lämmatav ja valulik. Album keerdub endasse põrnitsevasse sügavusse, kust uuesti pinnale pääseda on sama keeruline kui sügavast maakaevust välja ronida. Tõepoolest -- hullusele eelneb hallis kainuses toimunud tugev vapustus; kui oled kord juba kuhugi eksistentsiaalsesse sügavusse vajunud, pead sealt ka üles ronima. Teine variant on olemas, aga...jah. See napilt üle 31 minuti pikkune üllitis ei ole hea pelgalt seetõttu, et katsetab julgelt helidega. Selle tegelik väärtus peitub tõigas, et elementide liitmisel tekkiv kaootilisus ei nihku energeetiliselt valesse suunda ega muutu eesmärgituks müraks. Entroopia surinat on kuulda, ent see on kalkuleeritud tegevuse pois.Kuulajana ihkamegi muusikast leida teatavat hullust, kuid see peab olema artikuleeritud ja esteetiliselt läbi mõeldud. Just kontrollitud kaos tõestab artisti loomingulist tarkust ja meelekindlust. Hullus muutub kunstis nauditavaks siis, kui looja suudab seda valitseda ning kasutada seda oma loomeprotsessi teadliku (alg)osana. Pealkiri "Psychopathic Playboy" viitab maskile, mille taha peitutakse. Hulluse artikuleerimine väljendub albumi struktuuris -- hoolimata näilisest kaosele lähenemisest ei lagune kompositsioonid koost, vaid iga rütmikäänak, iga tekstiline kordus teenib suuremat narratiivi. Baptême dirigeerib tehnoloogilist võõrandumist ja seesmist ängi. Põrand kõigub ja seinad ähvardavad pääle kukkuda. Baptême'i muusika ei päädi kultuuripoliitilise jõudemonstratsioonina, kuivõrd (suht) anonüümse artistina ei ole tal ei majanduslikke ootusi ega fännide ees kohustusi -- just seeläbi andes taiesele trumpeeldused ja -järeldused kätte. Oujee, loo "Kierkegaard" lõpukolmandikku kaunistavad mikrotehnole iseloomulikud dekonstrueeritud klikkivad-tükeldatud rütmid, andes aimu artisti kultuurilis-filosoofilisest erideeritusest. Eksistentsialistlik ettemääratus sunnib subjekti loomuldasa astuma edasi ning teadvustatult toimima teisiti. 8.5 (8.0-9.0)
