Rack And Ruin
- Ambient drone
- Neo-psychedelia
- Ambient
- Art rock
- Ambient rock
- Noise pop
- Electronic
See on äge, kahest pikast kompositsioonist koosnev taies Belgradi artisti Predrag Nedici esituses, mis anti välja kunagise juhtiva netiplaadifirma Rack And Ruin Recordsi alt - mille juhiks oli Dean Birkett - esimese aasta reliisina. See muusika on väga huvitav just selles mõttes, et siin on kanaliseeritud ämbienti, drooni ning mürasust, mis teatavatel hetkedel muutub Robert Frippi meenutavaks kitarriulmaks – vaikselt undavateks, pikalt väljavenitatud kitarriakordideks. Need akordid on väga ilmekad, pastelsed, sulnid ja õrnad. Seda helikeelt võib mõista nii sfääride muusika kui ka ilu nautimisena kusagil looduses, Vanajumala selja taga. See muusika on kahtlemata võrdkuju järgnevale paradoksile: kui inimene elab keset loodust, täielikus looduslikus eraldatuses, ei vaja ta tegelikult sellist muusikat. Ta ei vaja üldse mingisugust muusikat. Helisid vajatakse üksnes tsivilisatsioonis, millele aja möödudes on omane roiskuda nagu külmkapi nurka unustatud piimapakil; kus tahetakse tagasi tõmbuda, eralduda ning luua enda ümber kunstlik, kuid siiski iseseisev dimensioon. Seda see muusika kahtlemata ka võimaldab. Kuivõrd tegu on väga hea muusikaga, siis see õnnestub suurepäraselt. Iseasi on muidugi loomisakt ise – on võimalik Looja ja Universumiga suhestuda otse, sest loodus on Looja nägu. Mistõttu ranges mõttes muusikat või loomingut justkui ei olegi tarvis, või kui loomingut ongi vaja, siis väljendub selle tarvidus teistsugusel viisil. Kuid siin on olemas ka kaasaegsele muusikale omaseid segmente: mürarokilikku uuspsühhedeeliat, milles on nii tantsulist kui ka sünteetilist segmenti, nii uuristavaid sagedusi kui emotiivseid apoteoose. Meenub igatahes lõpuaegade Spacemen 3 (album "Recurring") ning algusaegade Panda Bear, ning Peter Kemberi algusaegade produtseeritud Panda Bear. Tsivilisatsioon on hääbumise rada, allakäigu tee. Siin on võimalik vabadust osta ainult rahaga, kuid see vabadus on ka sellisel juhul pasakarva illusioon, mis viib õigelt teelt kõrvale hälbimisse – nagu näiteks Epsteini kaasus eliidi asju on teatud valgusse seadnud. Aga säherdused juhtumid Rooma keisritega 2000 aasta eest kinnitavad väljatoodud seaduspära. Albumi algusots kõlab aga tõelise imipumbana: justkui paljudest kanalitest voolaks korraga sisse hulganisti helisid, mis segunevad, tuunivad uusi vorme, tekitavad sünergiat ning muutuvad terviklikuks kompositsiooniks. Õnneks mainitet kavatsuslikkus demonstratiivselt esile ei kerki. Kitarrid, vokaalsed virvendused ja muud instrumendid tõusevad esile eepilise tõusulainena eikusagilt, tekitades hinges subliimse ja üleva meeleolu. Ning olgem ausad, Robert Fripp ei suutnudki oma nime all kunagi midagi nii õnnestunut kokku panna. Siin helid ei ole mehaaniliselt üksteise otsa lükitud, vaid voolavad üksteisesse, sulatades kokku mineviku ja oleviku üheks homogeenseks vooluks. Kui looduslik eraldatus pakub meile otsest olemist, siis tsivilisatsioon tekitab defitsiiti lacanlikus tõlgenduses. "POS3" elektrooniline mürapop ja drooniv kitarriulm ei ole lihtsalt põgenemine reaalsusest, vaid katse seda puudust täita -- akustilise proteesina täita, püüdes taastada kaotatud sidet Universumiga. Diip ja mõjus. 9.0 (8.5–9.5)
