Maltine
- J-pop
- Shibuya-kei
- Dance pop
- Alternative pop
- Electronic pop
- Electro pop
- Synth-funk
- Electro-house
Naljatamisi võib öelda, et see 3-looline taies algab sulni Nipponi oma Amapiano introga, mille tasahilju võtavad üle nurgelised rütmid ning kriimustavad harmooniad. Seda kriimulisust võib mõista nii otseselt -- traatjad katked ning masinlikud laiendid arenevad välja ronitaimedena mööda kindlalt juuri pinnases omava puu tüve -, aga ka kaudselt -- see on ekstaatiline nii mõõdukates, ent kindlalt täheldatavates üleminekutes. Isegi kui algus ja üleminek on kohmakad - ma kahtlustan, et tahtlikult lavastatuna. Ekstaas teatavasti on vägagi nakkav - vähemalt käesoleval 12-minutilisel taiesel. Kogu see Jaapani kultuur - mida on mürgitanud Lääne peavoolu- ja massikultuur(itus) - pinnapealsuse ja tühisuse musternäide -, on suutnud sellest positiivselt välja tulla. Ehk koguni just tänu sellele -- selles muusikas plinkivad tuled annavad mainitud tühjusele tähenduse ning suisa meelelahutusliku naudingu ning kohustuseta pööratakse samuraisämplerid ja -süntesaatorid "kultuuritoojate" vastu. Kui tühjuses tekitada sissepoole pööratud plahvatus, siis seesamune lagedus hakkab nende loojaid lämmatama ning ajusid lõhki rebima. See on nii funk, see on nii house, see on nii tantsuline murtud rütmide keerisena, et vesipeade ajud hakkavad keema. Sest jaapanlaste kui Kaug-Ida kultuuri taga on traditsioonid, mida nad tahavad mäletada -- erinevalt Läänest, kus tegutsetakse tavade ja kommete lõhkumisega -- ilmselt utoopilise tagamõttega, et siis võib-olla suudetaks midagi (kardinaalselt) uut luua -- isatappu kujutas ette Nietzsche, ilmselt arvas ta, et inimpiirid on jäävad selle taha, keda ta eitades jaatas. Ent kildudest saab kokku panna alati midagi vähemat, vähem terviklikumat, armidega, kriimustustega, valuaistingutega, fantoomvaluga; kui sellest aru saadakse, siis mõistuse taastudes naastakse niikuinii selle juurde tagasi. Säherdusel moel proovides saadakse haiget. Aga see on juba teojärgne tõdemus. 8.5 (8.0-9.0)
