Bandcamp/City Slang
- Gothic pop
- Apocalyptic folk
- Drone pop
- Ethereal wave
- Neofolk
- Neoclassical
- Dark wave
- Singer-songwriter
- Organcore
Pean möönma, et rootslanna Anna von Hausswolff'i (AvH) kolmas stuudioalbum hakkab üha enam meeldima sõltuvalt sellest, mitu kuulamiskorda peale teen. Nende üheks taiese vältel toimub varjude ning valgusvihkude ümber suunamine, ent seda kõike sünkjas sumeduses. Ei ole mõtet mängida pimesikku fakti osas, et AvH ilmselgelt on enne komponeerimist kuulanud Michael Gira ansambleid. Ning ilmselgelt ka neid nautinud. Suurejooneline atmosfäär kannab kenasti välja -- kirikuoreli pikad noodid ning lauljatari varieeruv vokaalne dramaatilisus uitavad gootialuseid pidi. Personaalne lemmik on 10-minutiline nimilugu, mis droonib minimalistlikult, ent lõigates maha teravate tundmuste tippe teispoolsuslikkusele ning ajatusele rõhudes. Paratamatuse tunne aitab paratamatult paratamatusega leppida. Tajuda seda tohutut sügavust, mida inimene ise ei ole sageli võimeline mõistma, tekitades temas kabuõõva tuleva ees. Täiendavaid plusspunkte AvH muusikas kahtlemata annavad kontrastid, mis muudavad mõned elemendid isegi kitšilikuks - näiteks metallrifid ning vinguvad kidrasoolod või muutudes aeg-ajalt tume-Enya'ks ("Come Wander With Me/Deliverance"). Ei suuda isiklikult küll taluda iirlanna muusikat, ent seesugune variant klikib kenasti. Seda enam, et kitšilikud elemendid on korralikult viimistletud-vint õrnalt üle keeratud, andes omakorda tunnistust rootslanna asjalikust huumorisoonest. Mida enam üllitise kaanepilti vaatan, seda naljakamaks see muutub (nagu stseen "Scary Movie" - ütleme, et - 58. osast). Vahelduseks on ka päriselt kergemat, neofolgi helgemasse otsa kuuluvat muusikat (instrumentaalne "En ensam vandrare" ning "Stranger"). Loos "The Hope Only of Empty Men" laulab ta viisil, justkui oleks ta lidokaiini laksu all. Ütleksin kokkuvõtvalt, et igati lõbus kuulamine valdkonnas, mis võib kontseptuaalse raskuse all kokku vajuda, s.t mittemidagiütlevaks jääda. 8.5 (7.5-9.0)
