Creation
- Shoegazing
- Dream pop
- Post-rock
- Art rock
- Experimental rock
- Avant-rock
- Neo-psychedelia
- Ambient rock
- Modern classical
Slowdive oli 90ndatel suur ansambel; kingapõrnitsemise tekkeloos ning skeenes oli Neil Halstead'i juhitud punt kahtlemata hiiglane. Mis ei tähendanud ainult konkreetse žanri piires (heli)vundamendi panemist ning (heli)seinte püstitamist, vaid ka väljapoole - mitte ainult mujale rokkmuusikasse - kiirgunud siirete tõttu. Kaasaegse roki kontekstis on see väga oluline taies seetõttu, et ühelt poolt sümboliseerides b(r)ändi märkimisväärset kunstilist edasiminekut. See juhtus ajal, kui Britpop oli tõusnud populaarsuselt tippu, mis - üllatus-üllatus! - kulmineerus Oasis`e ja Blur`i vastasseisuna. Kõige sellega külgnevalt liikus ringi kõlakas nagu Noel Gallagher isiklikult olla nõudnud Alan McGee'lt Slowdive'i Creation Records'i alt välja heitmist. Oli see siis tõde või mitte, ent punt oli ära pööranud nende teisele, fundamentaalseimaks peetavale taiesele "Souvlaki" järgnenud "5 EP-ga"-- irdudes elektroonilisse unelemispoppi ning sünteetilisse ämbientpoppi (seesuguseid tendentse võis jälle tajuda bändi 2023. aasta albumil). Mõned halvustajad on ette heitnud, justkui taies olevat Neil Halstead'i sooloprojekt -- mis ju kokkuvõttes ei ütle mitte midagi, kuivõrd hinnatakse ikkagi lõpptulemust. Tõsi ta on, et masinate - sekventserite, efektide, luuperite, sämplerite jms - esilekerkimine ning osakaal loomeprotsessis on märgatav. Teine oluline tahk on bändi trajektoori sattumine samale mõju- ja trajektoorijoonele, kus ansambel Talk Talk kahe viimase, kunstiliselt sidusa albumiga loometee 1991. aastal lõpetas. Ma ei ole Talk Talk'i - sh nende kahe viimase albumi - väga suur fänn - hindan kõrgeimalt nende kolmandat, üleminekutaiest "The Colour Of Spring". Kahtlemata mõistan Mark Hollis'e taotlust liikuda üha edasi ja sügavamale vaikusesse, ent sellesuunaline teostus jäi natuke aneemiliseks -- paraku midagi jäi selgelt vajaka. Sellel 9-loolisel on Talk Talk`i pürgimused ja kunstilised ambitsioonid täide viidud. Üheks tõendiks on kasvõi lööklaulude - Crazy For You" ning "Blue Skied An´ Clear" - olemasolu (erinevalt Talk Talk'i kahest viimasest albumist). "Pygmalion'i" puhul on räägitud nii ämbienttehno kui nurgelise elektroonika mõjust -- kahtlemata need mõjud on siin olemas, aga mõjud ei ilmne otseselt. Kõik see tuleb esile märksa kaudsemalt -- siin-seal on kitarrid "takerdunud" helisilmustesse, samuti vokaalid; iga kordusega haarates mõne millisekundi juurde kaja ja viivituse pikendamiseks, mis kohati mikromüraks muutudes kriipima hakkab. Selle kõige taamal aegruum väändub-veeldub nagu Salvador Dali maalitud kellad üle laua ääre tilkumas. Teisalt jälle kõik on niivõrd loomuldasa parlanksis, et lausa kõhe hakkab... . Muusikaajalooliselt on taies oluline nii postroki, uue laine kingapõrnitsemise (nu gaze) kui ka ämbientmuusika seisukohalt. Kui mõelda faktile, et peaasjalikult elektroonilise muusika artistid (tõsi, kellest ilmselt paljud nooruses olid The Smiths'i ning hiljem My Bloody Valentine'i ja Slowdive'i fännid) tõlgendasid Morr Music-nimelise plaadifirma all Slowdive'i lugusid ("Blue Skied An´ Clear", 2002). Ning tegid austavalt, st nad tegid põnevalt! 9.5 (9.0-10)
