Yes No Wave/Bandcamp
- Avant-jazz
- Experimentalism
- Post-industrial
- Avant-garde
- Electronic
- Micronoise
- Jazz noir
Ei ole vist vaja pikalt mõistatada, et selle 46-minutilise taiese pealkirja kannustusviidaks on Throbbing Gristle'i teedrajav üllitis "20 Jazz Funk Greats" (1979) -- mitte ainult pealkirja kuju, vaid ka selle eksitava sisu tõttu. Mahamboro lood küll kilgendavad jätsust, ent popist on asi kaugel -- või siis eeldatakse, et neist helidest saab popmuusika määratlematus tulevikus. Artisti elu on siin pigem ohverdatud masinatele kui et masinad oleksid helindamise instrumendid. Masinad püüavad siin justkui vastupidist arengut läbi teha -- omandada emotiivset käitumismalli, väljendada tundmusi, ent tehes seda (veel) jätkuvalt perversse miimikaga; aga muutub iga kuulamiskorraga üha orgaanilisemaks, veelgi tõetruumaks. Eks elu ühelt poolt koosnebki väänatud hingede püüdest tuimestada valu endas ja enda ümber. See käib ka loomade kohta -- võrrelge varjupaigast võetud isendeid loomulikes tingimustes sündinutega. Üks võimalus negatiivsete mälestuste ja hingepiinaga toime tulla on tegelda kunstiga -- kunstiliste eelduste ja võimalikkuste aktiveerimisega, mille puhul inimene saab samastuda Loojaga. Ei piisa ainult palvetest, vaja on ka ohvriandi. Tõelist kunsti eristab tootest tõsiasi, et kunst tulemusena jääb inimloomusest eraldiseisvaks. Kunstniku asi ei ole otsida inimest -- inimene on pelk subjekt, kunsti eelduseks on inimesest kaugeneda, et jääda talle kättesaadavaks. Selle asemel näeb ta ruumi, tajub värve, eelnevalt mediteerib võimalikest helikombinatsioonidest -- see, mis lõpuks sünnib, on eostamise hetkel (tegelikkuses veel) tundmatu. Seal on piirjooned maas -- oleva eelduseks on mingil hetkel ka mitte veel olla, et saada olevaks ning mille loomuses on käänduda mitte-olemiseks. Mitte-olu ei ole mitte see, mida ei ole (kunagi) olemas olnud, vaid konkreetselt see, mis eksisteeris mingil perioodil, ent kaotas oma olemise. Mullast oled sa võetud ning põrmuks pead sa saama. Mistõttu käesoleva üllitise jätsulikkust industriaalse muusika pärastises udutamises võiks mõista varjulisuse ja varjamatuse vahelise eluterve dünaamikana, olemise alusprintsiipide - tõeliselt fundamentaalse - aktiveerimisena. Sugulushingedest soovitan kindlasti kuulata Dadala't. 8.0 (7.5-8.5)
