Pakkaslumi
- Black metal
- Sludge metal
Soome artisti Valovoima loominguline tee žanriliselt on olnud üsna käänuline. Produtseerinud nii raskeid kui kiireid rütme - nii eraldi kui ühtaegu, liikunud kurdistavast klubimiljööst enesessesüüviva Berliini koolkonna progressiivelektroonika manu. Käesolev kolmest pikast loost koosnev üllitis keskendub raskemetallile -- seesugusele, mis leiab pelgupaiga selle äärmisemas otsas. Mustmetalli raske rifid segunemas mudametalli raske ja aeglase, ent kergelt kleepuva ja libiseva sammuga. Kas see asi meeldib või mitte? Võiks ju küsimust ümber sõnastada hoopis nõnda -- kui selle produtseerinuks seitsmeteistkümneaastane mina, kas see meeldiks keskealisele minule? Vastus oleks veidi ebalev -- taies on ju loodud täitsa standardite järgi, ent kahtlemata isikupärasest kogemusest jääb vajaka (see, mis eristaks seda tervikut teistest omataolistest). Eemuseks on, et raskust on, kolinat on, rasket sammu on; ent taamusena on tajutav, kuidas see esmapilgul veenev raskus muutub üsna varsti iseenesestmõistetavaks, muda kuivab ning koorub tanksaabastelt. Anname artistile aega atra seada -- avang on tehtud, põhitõed selgeks tehtud, ent agressiooni määra tuleb sisse pritsida ning sügavust tõrre põhjas süvendada. Materjalile tuleb anda veenev vorm. Mustmetall on impulsiivne ja kapriisne žanr, mille puhul veenev on naeruväärsest ning positiivselt mürgine pretensioonikast ersatsist eraldatud õhkõrna pimendikuga. Oleks vähemalt oodanud mõnd kuutõbist momenti, ärganuna täiskuuna õkva unest ning sisenenuna kuulaja teadvusesse kui kardinata aknasse. Plaadiümbrist kaunistav kontrabass-tuuba võinuks seda rolli pöörasemalt, vähemalt sugestiivsemalt täita. Seega järgmise albumi tegemisel paluks rohkem nii analüütilisust kui hingestatust. Järgmise korrani. 6.5 (6.5-7.0)
