pan y rosas discos/Bandcamp
- Microtonal
- Experimental electronica
- Post-industrial
- Avant-garde
- Abstract
- Musique concrète
- Glitchtronica
- Experimentalism
- Drone
- Avant-electronica
- Sound art
Jumar'i albumi pealkiri osutab platonistlikule püsiva ja kaduva, tõelise ja näiva, pärisideede ja maiste asjade dualismile. Kahesus, millel on suund ja allikas -- luues eeldused ihalemiseks, liikumiseks ning muutuseks. Sellist eelhäälestust luues sukeldub kuulaja kahte ulatuslikku kompositsiooni, mis kokku kestavad ligi 55 minutit. Esimene, 35-minutiline "Disconcertingly Ordinary", on oma nimele vaatamata kõike muud kui tavaline. Lugu rullub lahti abstraktse, mehaanilistest kordustest koosneva ülesehitusega, mis tasapisi omandab selgemaid piire, ehkki jääb alati abstraktse vormi piirimaile. Siin leidub sõmerjaid helisid, mis justkui edastaksid looduslikke protsesse maha keeratud kujul läbi mikroskoobi läätsede. Kuulaja tunneb end olevat keset helikeerist, mis paisub ja muundub, kaasates droonmuusika kihte, modulaarsüntesaatorite tekstuure ning maavärinalaadselt nihkuvaid heliplatoosid. Mingis universumis võib-olla kirjeldatakse seesugust muusikat psühhedeelsena. See on keerukas, kuid hästi tasakaalustatud kompositsioon, mille eksperimentaalsus ei muutu ahistavaks, aga samas ei jää ka lahjaks, vaid kutsub uurima ja avastama. Teine pala, 19-minutiline nimilugu, on esmapilgul kergemini haaratav -- siin domineerib ämbientlik kulgemine, mis voolab rahulikult, peaaegu meditatiivselt. Kuid loo teises pooles hakkab maastik muutuma: ilmuvad esile kriipiva mikromüra osakesed, mis aegamööda tihenevad, ka lisanduvad konkreetheli elemendid; kuni viimased kolm minutit muutuvad sisuliselt düstoopiliseks helifantaasiaks. Inimhäälte kostumine vaevu läbi selle tiheda rägastiku võimendab veelgi seda tundmust. Mõistuspäraselt erutav ja ärritav. See viimane lõik heidab justkui pilgu tagasi avapala eksperimentaalsele jõulisusele. Kokkuvõttes on "The Time Is Out Of Joint" oskuslikult tasakaalustatud album, kus eksperimentaalne helide avastamine kohtub ämbientmuusika rahustava tekstuuriga. Jumar ei sunni kuulajat tingimata kaosele alistuma, vaid pigem kutsub teda aeglaselt muutuvasse helimaailma sukelduma, kus iga nihkumine ja moonutus peab paradoksaalselt olema läbimõeldud ja vajalik. 8.0 (7.5-8.5)
