- Techno
- Electro pop
- Alternative pop/dance
- Electronic pop
- Synth-pop
- Dance pop
- Art pop
/Oh Manchester so much to answer for/. Arvake ära, kellelt ja mis laulust see fraas pärineb. Kuigi laul vihjas ühele sadistlikule perioodile – lastetapjatele; ning Moz manas sellest perversse kujutluspildi –, tulevad selle fraasiga ennekõike meelde MES ja The Fall, Tony Wilson ja Factory Records, Joy Division, Durutti Column, Madchester; ja iseenesest mõista The Smiths ka! Aga sealt pärineb ka paar olulist netileibelit nagu BFW Recordings ja Hippocamp. Viimatinimetatu oli ilmselt olulisem, kuna oli viljakam ning äestas välja seal, kuhu meinstriim hiljem jõudis – õigupoolest tahtis jõuda. Jutt käib ennekõike nullindate esimesest poolest ning klubimuusika ja popi puhvriala loomisest. Kuigi tehes seda loomulikumalt ja efektiivsemalt kui tänapäeva muusika pasatööstus. Rämedalt piinlik on vaadata tänapäeva artistide imagoloogilist poolt – pärdikud kujutavad ette, et on tulnukad või? Võlts silmavaade ning jobu kehahoiak – oi ma'i või!
Nero oli keiser, kes viiuldas katusel, kui Rooma põles. Nero oli kõvem muusik muuseas kui nood eelpoolmainitet olendid. Tänapäeva Nero mängib muusikat, kus elektroonika otsib väljapääsu rütmi ja bluusi ning soul'i portide kaudu. Aga elektroonika on siin analooglopsakas, olles happehausi ja -tehno sohipoeg. Samas on see produktsioonilt piisavalt tuhm ja räpane, et kohitsetud sagedus(t)ega Ableton apnoepopist olla kaugel-kaugel.
