- Noise rock
- Avant-rock
- Crust punk
- Experimental rock
- Industrial
- Post-hardcore
- Improvised noise
Kitarr, trumm, basskitarr ja laul, aga oleks seda veidi kummastav nõukogulikku stiili järgides vokaalinstrumentaalmuusikaks nimetada. Muusika on ajastust, kui underground oli underground, ning armu ei tuntud. Eriti kui tegu oli Raudse Eesriide taguse alaga. Tšehhoslovakkia paistis eriti silma seesuguste muusikute tagakiusamisega et mitte öelda piinamiste ja vangistamistega. See neljalooline kõlab kui Valter Ojakääru Velvet Underground'i kirjeldus. Või Mark E. Smith'i rokkmuusika määratlus – et see pelgalt on instrumentide väärkasutus tekitamaks intensiivseid tundmusi. Kohati käesolev neljalooline kõlab kui zombide koor libiseva bassi-kitarri ja tagant jalaga hoogu andva trummiga. Siin ei ole kompromisse ega libastumisi, st seda ei saa kvalifitseerida industriaalrokiks (eemaletõukav on see žanr – žanrisolkijad) – see on stiili poolest kitarridega tehtud varane industriaal, mis vahetevahel muutub meelesegaduses post-hardcore'ks ja improviseeritud müramuusikaks. Meenub varane Cabaret Voltaire, olles ühtaegu dadaistlik ja destruktiivne. Samuti tulevad mällu Jaapani äärmusrokkarid Fushitsusha, Boris ja Keiji Haino. Suurepärase üllitise on üles leidnud Tšehhi ja Slovaki industriaalmuusikat arhiveeriv CS Industrial 1982-2010. Glenn Branca ja Genesis P-Orridge tunneksid selle üle rõõmu.
