- Post-classical
- Ambient drone
- Modern classical
- Ambient
- Art music
- Electronic music
- Drone
- New Age
Missugune küll on see vaikus, mis meid ümbritseb? Eeldusel, et absoluutne vaikus puudub. Kas vaikuse puhul võiks eeldada korrastatust ja teatud korrapärase struktuuri olemasolu? Kuulates seda seitsmeloolist koostööprojekti kahelt vilunud ämbientnikult ja droonitsejalt tuleb möönda omadussõnu "rahulik", "sujuv", "tüüne", "sulnis", "meeleolukas". Aga ma kuulen ka taustal väljapool muusikat kiirabimasinate huilgamist, lennukite tektoonilist heli/õhusurvet, autode kiirendamist, inimeste suminat. Tõepoolest, vaikus tänapäeva kontekstis on suhteline mõiste, mille tähendus pigem tuleneb suhestatusest ümbritsevasse mürra. Helid, mis oma korrastatuses summutavad ja minimeerivad müra. Olles puhvriks ja kõrvatroppideks. Funktsionaalsus. Lawlor'i ja Gerard'i album ristleb kaasaegse klassika, ämbiendi ja droonmuusika ristteel, suhestades stiile omavahel; samas dünaamiliselt nihutades rõhuasetust stiililiselt – näidates eraldi mainitet žanrite potentsiaali ja tuues välja varjatud võimalikkusi. Tõsi, siin-seal hüppab sisse ka New Age-kõrkus ja idealism, mis ei ole kuigi positiivne. Eks tänapäevase ämbientmuusika kurbloolisus seisneb selles, et Tim Hecker nullindate esimesel poolel oma esimese nelja stuudioalbumiga viis ämbientmuusika lõpule. Nüüd ongi mõttekas funktsionaalsusele keskenduda, olla osa mööblist otseses ja kaudses tähenduses nagu žanri ristiisa Brian Eno seda ette nägi.
