- Avant-rock
- Experimentalism
- Electronic music
- Drone
- Lo-fi
- Outsider music
- DIY
- Ambient
- Post-punk
- Experimental rock
- Abstract
The Hirundu Johnny Crewdson'i kehastuses on fokusseerinud järjekordsed muusikalised perifeeriad, et luua keskmisest väljapaistvamat ja huvitavamat. Nagu ikka võib täheldada helilist mitmekesisust, ent mitte kvaliteedi langemise arvelt. Temas räägib Mark E. Smith'i kiuslik vaim, Angus Maclise'i rahutu müstikaotsing ning glennbrancalik maagilise momendi leidmine kitarrimüras. Teisisõnu, 13-loolisel albumil on vastavalt kuulda nurgelist postpunki, sahinatesse-kahinatesse mattunud droonakorde ja seestunud kitarriämbienti. Loomulikult ei tähenda see seda, nagu Johnny Crewdson püüaks matkida nimetet artiste, vaid sünteesib neist midagi uut elujõulist, vägevat, vaimustavat. Ma täägisin artisti muusika kui "outsider music", kuigi teises tähenduses kui see termin inglisekeeli diskrimineerivalt ja rumalalt osutab. Nimelt termin osutab artisti vaimse tervise puudustele, mis justkui tingiks konkreetse muusika kunatise iseloomu. Mis on absurdne, kuna paljud artistid, kes on muusikat loonud psühhotroopsete ainete mõju all või vaimselt ebastabiilses seisundis, oleksid justkui normaalsed. Ja mis asi kunstis on objektiivselt normaalne üleüldse?! Minu tähenduses osutab termin nihilismile ja konfrontatsioonile meinstriimmuusikaga. Väga hea album nagu kõik varasemad The Hirundu omad.
