Videos from netaudio Vol.4

Videos from netaudio Vol.3

Videos from netaudio Vol.2

Videos from netaudio Vol.1

msk am I scared? (Jamendo)

Antonino Musco on Sitsiilia saarelt pärit 29 aastane akadeemilise kraadiga filosoof, dj ning muusik. Eelpoolmainitule lisaks on ta ka väljaõppinud heliinsener ning omandanud klassikalise jätsuhariduse. Muusikuna on ta kunstilise juhina osaline jazzrock/impro jazz/free jazz trios Fracoz Combo, klassikalisemat jazz`i/jazzfunk`i, mahedaid vahemerelikke meeleolusid ning nu-jazz`ilikke rütme üheks sulatavas Sicilian AV project`is; samuti ka msk`s, millega ta on 3 albumit üllitanud. Esimene album-kogumik Singles 1999-2005 on segu milesdaviselikust 70ndate alguse jazz`ist (ennekõike sarnane Miles`i albumiga On The Corner), cyber-jazz`ist, pornograafilistest helidest, traditsionaalide töötlustest, vokaalakrobaatikast, dreambeat/dreamy downbeat`ist, chillout- ja lounge-saundidest jpm. Selle albumi eripäraks on rõhutatult tugev eklektiline aspekt. Näiteks üks lugu -Bratislava`s Intim Salon - , mis on segu Napoli cantare-tunnusmeloodiast, pornohelidest ning Blur`i loost Boys And Girls!).
Teine album una storia fine a se stessa (2006) on 15-minutiline acid-jazz album.
Kolmas ning kõnealune album ongi am i scared? Välja antud 2008. aastal Jamendo kaudu (nagu ka varasemad msk albumid ning kogu Sicilian AV project`i looming).
Avaloos Jago kohtuvad omavahel free jazz, drum`n`bass ning araabialikud vokaalmotiivid. Väga nauditav ning omapärane tulemus. Loos Vencel`s got a woman on soft-sound/chillout helid vürtsitatud milesdaviselike trompetihelide, sündiefektide ning emsiitamise, r`n`b ja soul-vokaalkatketega (sämpel Ray Charles`i loost I Got A Woman). Dr Ogenki jätkab milesdavislikus vaos; tõsi, see vagu pärineb juba legendi 80ndate albumitelt. Eleanor Rigby, legendaarse Liverpooli ansambli loo töötlus nu-jazzilik`us kuues. Üks parimaid kavereid sellest loost üleüldse. Dhikr on orkestreeritud dreambeat-hõllandus (Jacques Brel`i originaal kandis nime "La chanson des vieux amants"). Kuulajat unustussehõlma kandev muusika. Prendila così- albumi esimene itaaliakeelne lugu, mis baseerub põhiliselt naisvokaalil, sellest tekitatud kajaefektidel, kitarride põnevatel allhoovustel ning kandilistel rütmimustritel. Blues for lidka - väga eksitav pealkiri. Tegemist ei ole sugugi blues`iga. Nagu ühest eelpool antud vihjest võis juba aimata, ei jäta Antonino Musco`t indiemuusika sugugi külmaks. Tulemuseks albumi iseäralikem lugu. Naljakas assotsiatsioon - on tunne, et seda lugu olen oma elus kordi ja kordi kuulnud. Veelgi enam - nagu lemmiklugu, mida vahepeal pole pikka aega kuulatud ning mis pikkamööda on mälusahtlites unustusehõlma vajunud. Kõlab nagu...kõlab nagu...kõlab nagu tugevate baggy-mõjutustega hüpno/transsrokk . Jah, uskumatu! Tuleb meelde - see on ju ülimalt sarnane Spacemen 3 geniaalse looga Big City (Everbody I Know Can Be Found Here)! Ainult vokaal on veel puudu! Equinox on chillout-jazz (originaalis John Coltrane`i lugu). Segmenteeritud helimass, mis samaaegselt on nii dünaamiline kui staatiline - tõmmatakse pidurit, vajutatakse gaasipedaali; lugu, kus helgekõlalised, isegi juustused kinematograafilised helid on rullumas nagu kunagi sovjetiajal "Vremja" ilmateate taustal. Loo parimaks elemendiks on kit-drum-kaskaad. Boire tes baiser on imeilus hillitsetud jazzinumber nailonkeeltega kidra ning elektriklaveri, trummitaldrikute sahina ning eelkõige kauni sametise naisvokaali saatel. Albumi lõpetab Insomnia - samuti chill-out/moody jazz.

Huvitav album, millel konventsionaalsemad helindid kohtuvad kohati väga iseäralike saundide ning harmooniatega. Seejuures on primaarne, et album moodustab korraliku tervikpildi. Seesuguse, mis võiks mingilgi määral peegeldada ühe andeka lõunaeurooplase mina-pilti.

8.4

Kuula albumit siit

dessktop galleon quilt (R&R)

Olen märganud, et viimastel aegadel olen tähelepandamatult oma blogis primitivistliku muusika eestkostjaks muutunud. Vabast vaimust kantud ning suure entusiasmiga tehtud muusikale kaasakiitjaks hakanud. Eks igaüks, kes käepäraste vahendite või algeliste muusikaasjandustega improviseerinud ning avatud mikriga salvestanud on, mõistab hästi, mida ma silmas pean. Teostanud kasvõi primitiivseimal viisil lindimanipulatsiooni, karjunud mikrisse või riputanud selle aknast välja, plõnninud kidrat arutul moel või mananud lastesüntekatest tavatuid helisid esile jpm. Just, tahan jõuda ühelt poolt kontrollitud, st kindla suunitlusega stuudios produtseeritud muusika ning tagatoas ning põrandal improviseeritud kaose vastanduseni. On ka kolmas võimalus, millest rääkisid Animal Collective´i tüübid Eesti muusikapressile vahetult enne esinemist Tallinnas Lillepaviljonis 3 aastat tagasi - kontrollitud, st rangelt tahtele allutatud improvisatsioon. Näpuviibutus jätsumeeste suunas. Kaalutletud eksperimentalism. Küllap nimetatud lähenemisel loodud muusika võib lõppproduktina ka kõige nauditavama kuulamiskogemuse pakkuda. Samas vabas vormis helide loomine on protsessuaalselt kindlasti huvitavaim. Seal, kus muusikalise protsessi olevikulise hetke primaarsus kaalub tuleviku üles - seal, kus tulevikusuunalise eesmärgituse tõttu omandab olevik kontiiniumi kuju.

Ühe Hollandis resideeruva inglismanni juhitud netileibel Rack And Ruin on keskendunud just seesuguse muusika salvestamisele. Muusika, mis ulatub ebatavalisest rockist ning folgist kuni ebatavalise elektroonikani välja. Muusika, milles on kuulda tavatute instrumentide eristuv kõla. Muusika, millel on sõnulseletamatu eripära juures. See eripära hoiab ülejäänu suhtes distantsi, ning on seetõttu ka vabastava toimega. Muusika, mis annab tänapäevasele tooli- ja ekraaniorjale vabadustunde, on igati kuulamist väärt.

Robby Massey alias dessktop on ere näide nii kontrollist kui kontrollikaotusest. Õieti ihalus kaotada neid ning taas tagasi võita. Muutuda süsteemis nähtamatuks ning siis taas keskmesse tõusta. Luua ning nihestada harmooniat vastavalt oma suvale. Näidata kätte, et harmoonia tekitamise ning purustamise piir võib õhkõrn olla. Nagu vaimuhaige tõmblemised kadunud hingerahu pärast. dessktop`i esimene ilmumine polnud ehk kõige veenvam (selsey bill EP), aga järgmine - kirpi EP - demonstreeris 21 aastase jänki helilist kombineerimisoskust. Tema võimekust muuta loodushelid, pottidel ning pannidel trummeldamine, vokaal ning ülejäänud helid üheks orgaaniliseks tervikuks. Tekitades seda tervikut lisaks eelpoolmainitud pottidele-pannidele ning loodussalvestustele ka indiaani flöödi, indiaani basstrummi, ksülofon`i, vokaali, Casio sünteka, meloodika, akustilise kitarri ning lasteakordioniga.
galleon quilt on väga konkreetne album. 10 lugu- kokku 26 minutit. Hülgab eelmise albumi orgaanilise üldmulje. Muusika keerleb rohkem vokaali ümber ning meeleolu on rõhutatult sünge - tumedakõlalised torkivad-taguvad klaveriakordid ning sündivood, teravad mürapursked, kummituslikud rütmiliinid. Nagu Robby kord mainis, oli ta tundide jooksul mänginud erinevatel pillidel, et "avastada" uusi motiive. Just traditsioonilisema laulukirjutamise taotlust on tunda sellel albumil. Mitte traditsioonilist, vaid just traditsioonilisemat taotlust, kuivõrd stiililiselt domineerivad albumil tumefolgi (selles võib kuulda isegi keskaegseid ning paganlikke motiive!), dark wave`i, neoklassitsismi ning modernse klassika mõjud kõrvuti varasematelt albumitelt nii tavalise elektroakustilise (salvestus)metoodikaga. Suurepärasus ühesõnaga!

8.8

Kuula albumit siit

Thuoom [Cycles Of Sleep] (TH)

Rääkides "veidrast" muusikast, ei saa me mööda Soomest. Ei saa ka mööda Ameerika Ühendriikidest, kuivõrd "Weird" läks moodi just sealse New Weird America liikumise järgi. Tänapäeval räägitakse žanrimääratlustest nagu New Weird Europe ning New Weird Finland. Loomulikult on need stiilid ka määratletud NWA parameetrite kohaselt - juurtemuusika, eelkõige folgi, ristamisest tänapäevaste muusikaliste žanritega nagu indie, ambient, drone ning electronic music. NWA oli eeskätt nullindate esimese poole liikumine, mis näitas seesuguse muusika tohutut potentsiaali. Tõsi, praegu näib, et NWA pauer on raugemas - seda just suurnimede nagu Six Organs Of Admittance`i ning Animal Collective`i tõttu. SOOA viimasel albumil ei olnud enam pooltki sellest väest, mis oli kahel varasemal, Animal Collective seevastu on kaugenenud algusaegade ideaalidest sedavõrd, et praegu tundub neist kui NWA pioneeridest lausa pentsik rääkida. Ka ei ole midagi uut ning märkimisväärset veel jõudnud peale tulla. Soomlased on võtnud jänkidelt vaikselt teatepulga üle ning näitavad uusi arengusuundi. Nad on oma muusikasse komponeerinud müstilist jõudu - elujanu ning piiramatut vabadusetunnet. Loojuvast päikesest ning metsadest ammutatud jõudu. See on muusika, mis lihtsalt murrab kuulaja kogemusse. Nüüd, varsti nullindate lõppedes, arvan endiselt, et Paavoharjo Laulu Laakson Kukista on ja jääb kümnendi parimaks albumiks. Maailmas on juba suuremal määral kuulsust võitmas ka Lau Nau, Kemialliset Ystävät, Islaja, Uton, Kuupuu ning Keijo (tema on küll juba vanem tegija, aga oma helikeele värskuselt, kõlaliselt sarnasuselt ning muusikalise eeskujuna sobib suurepäraselt siia nimistusse!). Vähemtuntud tegelastest märgiksin Hipsu Jänis`t, Jämäbansku`t, Vierivä Viiksiportieeri`t ning Thuoom`i. Äärmise omapäraga paistab silma just Thuoom. Bänd, millest ma näiteks veel 3 päeva tagasi mitte midagi ei teadnud. Lihtsalt naljakas on sellele mõtelda! Kuigi juba 3 albumit välja andnud, jääb tegelaste Mala ning Mukelo diskograafia 2008. aasta teisse poolde. Väljaandjaks Textural Healing - samuti 2008. aastal alustanud netileibel (kõigi eelduste kohaselt on tegu Thuoom`i tegelaste endi asutatud netileibliga. Sellele näib ka viitavat fakt, et Textural Healing`i kataloog piirdubki üksnes Thuoom`i loominguga). Thuoom`i teine album Aava balanseerib kõlaliselt drone`i ning ambient`i vahel. Metoodiliselt on tegu väga minimalistliku lähenemisega. Albumit valitsevad helid, mis liiguksid justkui läbi aegluubi. Helidega täidetud ruum, mis pulseerib ning hingab, viliseb feedback`iks ning vaibub. Heliimpulsside ringliikumine. Kuigi sarnane Uton`i ning Kemialliset Ystävät`iga, kuuldub Thuoom`i variant enam staatiline olevat. Viimasel albumil EI Ep on spoken word surutud loop`i diktaadi alla. Vokaalsämplitel põhinev eksperimentaalmuusika. Masinlik vokaalakrobaatika. Cycles Of Sleep, nende esimene album, mahutab 22 minuti sisse 8 lugu. Kaks esimest lugu on samuti minimalistlikus võtmes, aga seda juba ette ruttavalt Aava`ga võrrelduna on tulemus kõlaliselt kardinaalselt erinev. Lood põhinevad nn circuit bending`il - konkreetselt pudelitega tekitatud helid, mis on programmeeritud üleskeeratavate mänguasjade saundi sarnaseks, pluss mõned efektid (nt reverse). Heliline primitivism lummab. Meenub lapsepõlvest üks seik, kui olin tavapärasest varem sunnitud magama minema; kuna und veel ei tulnud, siis lamades keskendusin vaikusele. Siis tundus, et vaikus hakkas pikapeale iseenesest vibreerima, muutus valjemaks, kuhu vahetevahel tungisid ka välihelid. Selline kummituslik assotsiatsioon läbib niidina tervet albumit. Järgmise loo Cave43 tuum on rajatud pikale vokaalakordile, mille ümber ringlevad jätkuvalt pudelite helid. Uute assotsiatsioonide tekkeks sellest piisab. Kummastav ning imetabane heli. Kummituslik ilu - seda rõhuasetusega esimesel sõnal. Wishtle kõlab kui vaba improna esitatud elektroakustiline pala. Mõju poolest on see pigem psühhoakustiline träkk. Albumi lõpetab 4-5 erinevates heliregistrites mängitatud flöödisämpli ning kõhiseva naerualge (sic!) "koosmäng". Väga omanäoline ning väljapeetud album. Kuula albumit siit.

9.7