- Avant-electronica
- Abstract
- Experimentalism
- Musique concrète
- Experimental electronica
- EAI
- Microsound
- Post-industrial
- Avant-garde
Algselt kassetil üllitatud 8-looline taies kõlab justkui oleks see monokroomsetest mustvalgetest plokkidest kokku lükatud, loomuldasa valge ja must servapidi segunevad, andes tulemuseks tasahilju võimust võtva halli varjundi. Õige jah, kui albumi pealkiri eesti keelde ümber panna, siis see tähendabki: halltsooni muusika. Teravad elektroonilised impulsid, kuivad resonantsid ning abstraktsed tekstuurid, mis asetsevad kõrvuti või suisa ilma pehmete üleminekuteta. Mõned neist tunduvad külmade ja steriilsetena, teised seevastu on niiskemad ja aeglaselt erodeeruvad. Albumil on hetki, kus on kuulda veevulinat -- vaikset tilkumist ning hillitsetut vulinat, mis ei tekita eriti lootust äratavat värskust, vaid viitab pigem mahajäetud betoonkonstruktsioonile, lekkivale ruumile või aeglaselt lagunevale infrastruktuurile. Justkui püüaks Asmus Tietchens konkreethelidega betooni murendada: tilkade rütmika sulandub loomuldasa üheks modulaarsüntesaatori pulseerimisega. See ei ole sunnitud efekt ega tehniline trikk -- see juhtub justkui iseenesest. Tilkade orgaaniline, korrapärane, korduv muster hakkab resoneeruma sünteetilise pulseeriva signaaliga, kuni need kaks muutuvad üheks hingamiseks. Sel hetkel kaob piir loodusliku ja tehisliku vahel: vesi ja elekter, orgaaniline aeglus ja mehaaniline täpsus sulanduvad üheks hübriidseks rütmiks, mis pulseerib halltsoonis ilma, et kumbki pool teist alla neelaks. Ei oskagi arvata, et kas need elektroonilised krõksud ja impulsid omavad piisavalt raskust ja happelisust, söövitamaks tahket materjali, et seda murendada ja lõhestada; või on see helind pelk orgaanilis-sünteetiline konfiguratsioon, mis muudab muusika elavaks, ilma et see kaotaks oma kuiva, distantseeritud rangust. Mingist hetkest sugenevad helipilti saksofoni kajad taamal, elavdades veelgi kuulamiskogemust. Üldjoontes AT lähenemine jääb siiski formaalseks ja sisuliselt matemaatiliseks. Ta ei kasuta konkreethelisid jutustamiseks nagu klassikaline musique concrète, vaid laseb neil sulanduda oma elektroonilisse arhitektuuri nii, et nad kaotavad oma päritolu ja saavad osaks puhtast helilisest materjalist. Tulemuseks on midagi, mis istub kuskil varase EAI, mikroskoopilise heliloome ja abstraktse eksperimentaalmuusika vahel -- külm, aga mitte surnud; distantsi hoidev, aga siiski kombatav. 8.5 (8.0-8.5)
