United Artists
- Zolo
- Art rock
- Psychedelic
- Post-punk
- Pronk
- Baroque pop
- Synth-rock
- New Wave
- Experimental pop
See on ilmselt mu lemmiküllitis The Stranglers'ilt, kuivõrd 11-loolisel üllitisel on küll ja küll öelda, argumenteerida ning ülbelt lahtise käega vastu vahtimist lajatada -- süvitsi kuulates ilmuvad välja kummastavad struktuurid, mis kohati ei näi mitte ainult süntekatega sügavalt kaevamisena, vaid suisa tulevikku suunatud helidega eksperimenteerimisena (loos "Meninblack" on lugu aeglustatud, tekitamaks känkralikku rütmiefekti, mille kohal sugereerib õrnalt kallutatud efektiga vokaal ning helipilti söövitab vagusid hapet nõrutav helikosmos); teisalt jah, siin tegeldakse analoogsüntesaatorite hinge destilleerimisega, mis viib bändi proge valda (kuigi neile helidele samaväärset annab sellest žanrist otsida). Kummituslikus on üks märksõnadest, kuivõrd klahvpillid tavapärasemas seadistuses kõlavad sageli baroksena -- justkui Händel või Haydn improviseeriks klavessiinil, tuues kohale mälu ning tekitaks sel viisil toimides segadust ning katkestusi (iseäranis tuleb esile tõsta loo "Baroque Bordello" algust). Kõik see on veidi väändes ning kergelt perversne; seda enam, kuivõrd asja lükkab edasi punkenergia. Kuivõrd kummituslikkust tuleb fenomeni tasandil mõista viisil, mis ei kuulu ei siia ega sinna, siis ka Kägistajate positsioon ei siia ega sinna kuuluvana peidab nad seinte taha. Loos "Ice" - mis käsitleb Nipponi rituaalset enesetappu - on tunda iroonilist torget Kraftwerk'i suunas ning lugu "Duchess" ennustab 15 aastat hijem tärkavat eurodiskot. Süntekal süüdimatult - et mitte öelda vulgaarselt esitletud - mängitud meloodiad-hamooniad ei tundu kohatutena, muutes selle üheks albumi tipphetkeks. Mõned kompositsioonid kõlavad Sparks'i ning Soft Machine'i sohilapsena, kellel õnnestus sirguda pealtnäha normaalseks inimeseks, ent kellel siiski aeg-ajalt löövad välja lapsepõlveneuroosid. Bändile on ette heidetud, et nende muusikas on pubiroki elemente, et "The Raven'it" selle kandmises süüdistada oleks ülekohtune. Eks nende kompositsioonide saatel hakkab kuulaja tasapisi vajuma unustusse - minevik siseneb olevikku. Olev hääbub, asendudes topelt-eimiskiga. 8.5 (8.0-9.5)
