Too Pure/Bandcamp
- Neokrautrock
- Shoegazing
- Drone pop
- Alternative pop/rock
- Indie pop/rock
- Neo-psychedelia
- Noise pop
Inglise-Prantsuse pundi debüütalbum võib esmapilgul kõlada lihtsustatuna ja pealispindsena -- eriti arvestades hilisema perioodi (1996-2001) albumeid, kui nad arendasid välja omanäolise ideaalpopi käekirja. Tõepoolest, eklektiline, ent iga kuulamisega muutub see 11-looline üha armsamaks ja olulisemaks. Tuleb arvestada, kust nad välja kasvasid -- ühelt poolt on siin jätkuvalt Tim Gane'i (ning faktiliselt ka Laetitia Sadier'i) eelmise ansambli McCarthy lihtsus - et mitte öelda naiivsus -; kidraplõnnimine C86 vaimus; liikumine, millele ilmselgelt avaldasid muljet Johnny Marr'i helisevad Rickenbacker'i kitarrid. Teisalt - ja bänd ei ole ka sellest saladust teinud - oli neile väga oluline aasta varem ilmunud "Loveless". My Bloody Valentine Kevin Shields'iga eesotsas tegi asja revolutsiooniliselt, produtseerides kitarrimuusikat (alkeemilisel) viisil, mida paljud elektroonilisse muusika kategooriasse liigitatud artistid kasutama hakkasid. Sellises vaimsuses liikus ka Stereolab, jõudes sedasi oma šedöövriteni. Ei saa üle ega ümber Gane'i personaalküsimusest -- enne eelpoolmainitud jangle-punti kuulus ta müra-industriaalkolmikusse Uncommunity, mistõttu eksperimentaalse tahu uues (ja just selles) kuues ilmumine oli vaid aja küsimus. Aga kuuekümnendad on siin ka olulised: "You Little Shits" kidrakäsitlus kahtlemata peegeldab Arthur Lee ja Love'i vaimsust; klahvpillide, ennekõike Farfisa oreli meeliülendava ulgumise ja domineeriva rolli valguses on Ray Manzarek'it raske üle hinnata. (Jah, 70ndad veel ootasid, Faust ja teised krautrokkarite motoorsus oli siin pigem vaka all; minimalistide nagu Terry Riley ja Steve Reich'i mõju oli rohkem kohal). Aga-aga-aga...paljudes lugudes on pisikesed vihjed tulevikuks, kui Tim Gane ja kompanii hakkasid nendele osutustele karkassi ja liha kasvatama. Aga isegi sellele vaatamata...paganama lõbus, kohati ekstaatiline kuulamine! 8.5 (8.0-9.0)
