Mono o Estéreo? – CLICSES (2021)

Pueblo Nuevo

Archive.org

• Indietronica 
• Post-rock 
• IDM 
• Synth-pop 
• Psychedelic 
• Ambient pop 
• Art pop 
• Remixes 
• Krautrock 
• Cosmic synth 
• Motorik 
• Alternative dance 
• Electronic music 

Tšiili duo Mono o Estéreo? (Loreto Ríos Montecinos ja José Toro Concha) albumi "Clics" (2017) lugusid on võtnud remiksida artistid Francisco Pinto, Usted No!, René Roco, Polwor, Lars from Mars, Mika Martini, Gabriel Vigliensoni, Niñosindigo, Elmapa, Uará, Cos Mozz, Animales de Costumbres, Mario Z ja Futuro Fósil. Kuivõrd duo on tuntud indi- ja elektroonilise muusika segajana ning teisalt tulevad remiksijad samast muusikalisest osakonnast, siis võib seda remiksalbumit esitleda ka kui leia neilt piltidelt 10 erinevust. Teoreetiliselt küll, ent tegelikult remiksalbum rikastab originaali märksa rohkem – mis tõele au andes on üsna keskpärane inditroonika-/postrokkalbum. Kes Tšiili plaadifirma diskograafiaga on sina peal, siis teavad neid artiste kui võimekaid, loomaks huvitavat muusikat. Kahju ainult, et Baradit'i siia panustama ei ole tulnud. Muidu üheplaaniline (elektrooniline) indi vaevutuntava latiino puutega omandab hoogsad tantsuvaibid, motoorse roki psühhedeelse kihi, pakkub varieeruvaid ämbientpopi ilmeid erinevatest rakurssidest. Erinevad rakursid tähendavad ämbientpopi segunemist süntpopiga erinevates vahekordades. Ühes loos võib koguni kuulda vibrafoni (või on see hoopis marimba?) mängituna läbi kõlatunnelite. Vahet ei ole, kuna see ei väära Iummavat eksootika(sünt/ämbient)poppi Animales de Costumbres'i esituses. Nii see ketrab ja ketrab, kuni võib tõdeda, et tulemus on igati OK. 

8.0 (7.5-9.0)

Eddie Palmer – Dreams About Terrors and Travels (2021)

Bandcamp

• Modern classical 
• Ambient 
• Electronic 
• Art music 
• Chamber music 
• Post-classical 

Rääkida Eddie Palmer'i muusika ja tema Brett Zehner'iga kahasse projektide The Fucked Up Beat'i ja CLOUDWARMER'i muusika erinevustest oleks mõneti provokatiivne, kuna artist on eripärase käekirjaga, mistõttu midagi on nii ühes kui teises. Teisalt kui teha sooloasi on mõte kahtlemata distantseeruda eelnenust. Eddie Palmer'i puhul on see õnnestunud. Õnnestunud eemalduda ning teisalt säilitada oma (uus) nägu. Käesoleva teose muusika on hõllanduslikum et mitte öelda ujuvam. Uusklassikaline muusika, mis ühelt poolt tähendab sidet klassikalise kompositsiooniga ning teisalt selle võimestamist elektroonika ning ämbientmuusikaga. Nii lihtne see ongi. Ülejäänud on puhas vaib. Tegelikult nii lihtne see ka ei ole, kuna nauditava vaibi taga peab olema sõmer tekstuur; vastasel juhul oleks tegu muzak'i või mööblimuusikaga. Kui (uus)klassikalise muusika puhul on reeglina juhtinstrumendiks klaver, siis käesoleval on hõrkude orkestratsioonide alla seatud plinkivad kellamängud. Teisalt ei pruugi artisti muusika jääda kuigi kaugele näiteks Zach Condon'i aka Beirut'i ja Josh Todd'i aka Bark Cat Bark'i trillerdamisest. Vähem või rohkem hämusse maetud keelpillinäpped ning siin-seal esilekerkivad (fantoom)meloodiad on meisterliku albumi katalüsaatorid ja ühtlasi tuum. 

8.5 (7.5-9.0)

Makunouchi Bento – De la Neacșu la AR (Original Music by Makunouchi Bento) (2021)

Bandcamp

• Drone 
• Electronic music 
• Post-classical 
• Avant-garde
• Conceptual 
• Fantasy music 
• Experimentalism 
• Art music
• Soundtrack 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concréte 

Makunouchi Bento on Rumeenia duo, kelle muusikat kategoriseerida on suht raske. Esiteks eriilmelist helikeelt on palju ning teiseks on selles midagi müstilist, tumemeelset ja keerulist – nagu seisaks Transilvaanias krahv Dracula lossi ees. Alati kuuldava varjus liigub-sahiseb-vuhiseb midagi, mille loomuses ongi jääda varjule. Lisaks justkui mitu erinevat lugu kulgeks samaaegselt (ent kuuluvad lahutamatult kokku). See filmile pühendatud 15-looline teos toob duo oskused ja kogemused vilunult esile, kus muusika hingab ja lõdveneb, paisub ja tõmbub kokku. Selles on orgaanilisust ja kunstipärasust, euroopalikkust ja orientaalsust. See on dünaamika peegeldumine inimkogemuse tuhandete aastate pikkuses kultuuride põrkumise ja põkkumise tingimustes. Aeg-ajalt meenub Sven Grünbergi album "Milarepa" (1993, Erdenklang) oma puhtuses ja rikkumatuses. Kuivõrd tegu on kontseptuaalteosega, siis filmimuusikale iseloomulikult kasutatakse traditsioonilisemat klassikalise muusika erijoont, mis seguneb fantaasia-muusikaga (rumeenlaste puhul ei ole see sõimusõna). Filmimuusika puhul võib välja vabandada pealtnäha juhuslike kompositsioonide olemasolu linateose episoodilise varieeruvusega, ent Felix Petrescu ja Valentin Toma taiesed on nii iseendas kui üksteise suhtes oskuslikult tasakaalustatud, pakkudes nii põnevust ja intriigi kui rahu ja tüünust. 

9.0 (8.0-9.5)

Gleam – Empty Sounds (2021)

Archive Twenty two

Bandcamp

• Shoegazing
• Psychedelic 
• Indie rock 
• Electronic 
• Alternative rock 
• Lo-fi 
• Experimental rock 
• Indie rock 
• DIY 
• Ambient 
• Ethereal wave 
• Musique concréte 
• Avant-rock 
• Electro-acoustic 

Heites pilgu albumi ümbrisele, võttes arvesse projekti nime ning teades kirjelduste põhjal, mis sorti muusikat võib siit oodata, siis mõtted nõiaväel liikusid kingapõrnitsejate tumeda(ma)te voogude esindajate nagu 80ndate keskpaiga Cocteau Twins'i ja Lycia manu. Sõname konkreetselt – ethereal wave'i. Tšiillase Camilo Vergara Eissmann'i 10-looline üllitis on otsinguline nagu lugugi selle taga – püüe leida oma mina, tehes seda reisides läbi ruumi ja saada kinnitust tehtud otsuste õigsusele või väärusele. Muusika ja eetika – kuidas need omavahel kokku sobivad? Enamus väljapaistvaid muusikuid ilmselt oleksid põhikandidaadid põrgu tumedamatesse katakombidesse, kuna inimlikud nõrkused muusikalise andekuse olemasolu eeldusel võimaldavad luua tingimused suureks mänguks. Sotsiaalse positsiooni kuritarvitamine on patt – taas konkreetseks jäädes. Samas patu sooritamise ja patukahetsuse suletud ringi sattumine võib-olla loob uued eeldused kunstiliselt edasi liikuda. Teisalt teraapia eesmärgil on loodud albumeid psühhoneuroloogia haiglateski. Meenub üks muusik, keda raviarst kohustas komponeerima emotsioonide väljendamiseks ühe loo päevas. Eeldused on head – või kuidas? Muusika koosneb kihtidest – ühelt poolt selged, õrna kajaga kidraakordid, mis aeg-ajalt muutuvad raskemaks, karvasemaks ja tõsiseltvõetavamaks; mis reeglina on esiplaanil ning teisalt foon ning kolmandaks kaudsem mõõde – sünergia nende vahel. Vahel on keelpilliakordid töödeldud ja abstraheeritud, kõlades mitte väga kidrade moodi; taustal kõlavad võimendatud kidrad ja mittekidrad(!?) eri viisidel. On sulnist et mitte öelda imetabast ning samas kraapivat tagasisidestust, on tumedaid sündimaalinguid ja elektroakustilist manipuleerimist, on Patagoonia jäist tuuletõmbust kohale jõudnuna Antarktika tohututelt väljadelt. Huvitavamad momendid ongi seotud kidrade moonutamise või viimase osa domineerimisega – seal on artist huvitav ja nutikas. Esimese osa tõusuhetkedel on kohati tunne, et justkui äsja muusikakooli lõpetanud priimus on otsustanud muusikat looma hakata - mänginud viksilt kitarri ning saatnud ennast väga tüütult ja hõredalt kõlavatel trummidel. Kokkuvõttes siiski jääb näppude vahele rohkem kui sealt ära libiseb. 

6.5 (5.5-8.0)

Baradit – Monophonic Songs (2021)

Pueblo Nuevo

Bandcamp

Archive.org

• Kraut-electro  
• Cosmic synth 
• Electronic music
• Kosmische Musik 
• Electro pop 
• Alternative dance 
• Neokrautrock 
• Techno pop 
• Synth-pop 

Tšiillane Felipe “Baradit” Stevenson on olnud mitmekülgne mees – tootnud audiovisuaale, asutanud netileibeli EPA Sonidos ning loonud kümmekond albumit; viimasega alustas ta juba 90ndate lõpus, seda omaenda plaadifirma all, ent viimaste üllitiste kodu on olnud teine Tšiili leibel Pueblo Nuevo. Sarnaselt oma varasemale loomingule kütab mees kinemaatilisi tehnobiite, milles kajavad vastu Ruhri piirkonnast pärit motoorne apatši biit ning teisalt Berliini koolkonna kosmiline alkeemia. Kui ansamblile Neu!. On ette heidetud, et oma neljanda albumi loomise hetkel 80ndate keskpaigas oldi jäädud ajale jalgu ning samasse ajajärku ja hiljem jääb Tangerine Dream`i üle irvitamine, et tegeldakse üksnes enda pillipargi uuendamisega – justkui kääbused keset kosmosemasinat meenutavat süntesaatoriparki –; ning samas looming on üha mandumas. Nojah, Kraftwerk`il on läinud paremini, kuna üksnes “Electric Cafe” olevat olnud vanamoodne ilmumise ajal. Baradit ongi nimetet ansamblite ristand-uuendus, hoides samaaegselt kosmilisust ja rütmilisust-tantsulisust oskuslikult tasakaalus. Palju noodivahetusi, palju käike, palju tämbrilist mitmekesisust; teisalt ka minimalismi pesukausis veetakse näpuga mööda äärt. Klassikaline laulukirjutamise struktuur on kõrvale heidetud – pompöössete refräänide asemel aretatakse-arendatakse üksikut nooti või käiku, mis on kohalviibiv(ad) konkreetse kompositsiooni vältel. Omaette küsimus on, et kuidas selle vältel kuulajad aega tajuvad, ent – kuivõrd on oluline teada aega kosmoseraketis? Muusika on loodud peamiselt monofoonilise elektronklahvka Korg Monologue`iga; ruumilised helid on välja võlutud Arturia Solina emulaatorist ning rütmika taga on legendaarsed Roland`i rütmimasinad. 

8.5 (7.5-9.0)

Jos Smolders & Jim O'Rourke – Additive Inverse (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

 

• Experimental electronica 
• Abstract 
• Musique concrète
• Sound art 
• Avant-electronica 

Selle peaaegu 40-minutilise kompositsiooni/albumi kuulamiseks olin sunnitud aknad toas sulgema, et eristada kunstlikku "pärishelidest". Kui operatiivmasina huilgamine tuppa tungis, ei olnud ma üldse kindel, mis allikast see heli tuleb; seda enam, albumil on esindatud ka "pärishelid". Ja ma ei saanudki olla kindel – kiirabiauto sõitis nii albumil kui ka siinkirjutaja aknast mööda. Rääkides albumi temaatikast – ümberpööratusest ja taas õigetpidi lineaarsele ajajoonele paigutamisest, siis parim näide tuleb hoopis filmikunstist. Twin Peaks'ist tuntud Musta Jahimaja residentide äraspidine aktsent ja osaline kõne düsfunktsionaalsus oli saavutatud eelpoolmainitet viisil. Nihestatud, veidralt lummav elik visuaalseks saanud transtsendentaalsus. Käesoleva kompositsiooni lineaarsus on kätketud pidevasse muutumisse faasinihete ja heliefektide najal. On valje et mitte öelda ähvardavaid arenguid ning teisalt vaevumärgatavat õnnist kulgemist. Kuivõrd on tegu improvisatoorse muusikaga on juba järgmine küsimus, millele vastamine ja tolle horisondilt hinnangu andmine eeldab võrdluste olemasolu näiteks jätsu kui improvisatoorse muusika võrdkujuga. Eeldan, et eeldades seda muusikat üksnes improvisatoorse muusika näitena, võiks kompositsiooni veelgi kõrgemalt hinnata (elik kõlab põnevamalt kui keskmine näide). Võttes arvessse autorite kogemust ja kuulsust helide genereerijatena ei ole põhjust kvaliteedis kahelda. Küsimus on pigem selles, et kas efektid ei hakka albumi voolavust ja hingamist lämmatama? Vastus on pigem ei, ehk albumile jah. 

7.5 (7.0-8.5)

Rosario Alfonso - Negación

CLOUDWARMER – The Covidians Sharpen Their Teeth (2021)

Bandcamp

• Breaks 
• Lo-fi 
• Avant-pop 
• Electronic music 
• Sound collage 
• Cinematic 
• Sampledelic 
• Hauntology 
• Spoken word 
• Post-psychedelic 
• Post-pop 

 

Ameeriklased Brett Zehner ja Eddie Palmer on kuulajaid kummitanud ligi kümme aastat, kellede põhimaterjaliks on vandenõuteooriad, müstilised juhtumid, helikollaažid ning seesuguste helide kasutamine ja uuesti kontekstualiseerimine, millede algsed loojad ei ole 99,9% tõenäosusega enam meie seas. Nad alustasid (internetipõhise) projektina The Fucked Up Beat – mis pakkus nii muusikaliselt kui ajalooliselt (albumite ja lugude pealkirjade põhjal) huvitavaid referentspunkte, ent pärast ümbernimetamist (loodan, et sõnakasutus on õige) on nad spekulatiivses plaanis tagasi tõmbunud. Ent nad panevad tuntud avaliku elu tegelastele (sh muusikud) puid alla – vaadake lugude pealkirju! Siinkirjutaja julgeb arvata, et käesolev 17-looline album on duo kõige ligipääsetavam (et mitte öelda popilikum) album – suhteliselt üheplaaniline (taamal ei peegeldu kuigi varje ega kummitusi), ei paku intensiivset kontrastsust ega transtsendentaalset keeret. Teisalt kõige häirivamaks elemendiks on dotseerivad-moraliseerivad kõnejupid. Sellele vaatamata on tegu korraliku (pop)albumiga – mille pealispindsus on petlik (mille lahkamine vajab rohkem kui ühte-kahte kuulamiskorda –, mida võiks iga endast lugupidav raadiojaam mängida. Ei usu, et keskmine kuulaja läheks neid kuuldes raadiojaama ukse taha. Õigust nõudma. Sest see ongi õige (huvitav) popmuusika, või kuidas? Ning temaatiliselt a(s)jakohane kah. Lemmiklugu on “Billie Elvish, Cryptozoologist” kergelt ülekeeratud ja libiseva, ent just seetõttu jalustrabava orkestreeringuga.

7.0 (6.0-8.5)

Traqueurs de Combes – Studies And Collaborations (2021)

Nowaki Music

• Avant-garde 
• Electro-acoustic 
• Sound art
• Microsound 
• Drone pop 
• Acousmatic music 
• Ambient
• Modern classical 
• Micronoise 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Post-psychedelic 
• Experimentalism 
• Dada music 
• Glitchtronica 
• Art music 
• Improvised music 
• Abstract 

Naasnud taas plaadifirma Nowaki Music manu. Rõõm on olla tagasi, kuna eales ei või teada, mis selle lasu alt välja koorub. Kunagi sai blogis vaadeldud albumit nimega “Passer Le Temps”, mille autoriks oli kahemehe koostööprojekt Picard Jolibois. Üks osapool Marc Jolibois – üks plaadifirma asutajatest – on olnud aktiivne erinevates projektides, ent tema sooloprojektiks on Traqueurs de Combes, mille raames on üllitanud 25 albumit alates aastast 2005. Teisisõnu – ei oleks vale nentida, et üks universum avaneb Marc Jolibois` loominguga. Käesolevat 11-loolist üllitist võiks pigem lugeda kogumikuks lugudega aastatest 2010-2018. Albumi nimest võib hea tunnetuse korral välja lugeda, et see sisaldab lugusid kogumikele, erineva rõhuasetusega versioone, remikse. Ent üks on kindel – prantslane ei tee hinnaalandust hoolimata sellest, et stilistiliselt, tunnetuslikult ja muusikaliselt on tegu laia paletiga. Selles muusikas on ka elutervet huumorit, olemata kuidagi huumorimuusika. Dadaistlikust popilähedusest ja venivast droontehnost kaasmaalaste leiutatud radikaalse konkreetmuusika ja (mikro)müraeksperimentide ning sõnaliste jauramiste ja imekaunite nüüdisklassika orkestratsioonideni.

8.0 (7.5-8.5)

Countless Births – Inside The Blue Fire EP (2017)

MonoKraK

Archive.org

• Deep techno 
• Experimental techno 
• Minimal techno

See üllitis MonoKrak-nimelise netileibeli alt sisaldab lugusid pealkirjadega “About Silence” ja “Inside The Blue Fire”. Avaloo tiitel tähendab taotlust vaikusele, ning sisu järgi tuleks järelikult monotoonset hüpnorütmi mõista sellisena. Lisaks hoiavad hõllandust üleval pooltoonil jutustav bassine mehehääl ning madaltoonil liuglevad elliptilised bassisiirded. Teise loo osutus sinakale tulele (ja selle substantsile?) illustreeritakse basstrummeldamisega. Trummeldamine on liialdus, ent domineerib huvitav rütmikombinatsioon. Võrreldes esimese looga tempo pigem langeb, ent tekstuuris ilmekus tõuseb. Peaaegu dub-muusika. Hüpnootilisus säilib. Minimalistlik kompositsioon, mis aegamööda loovutab midagi selleks, et vastu võtta kedagi (justnimelt – sugenevad aafrikalikud hõimumeeste häälutused). Rütm omandab mingiks hetkeks kergelt funkiliku võnke minimalistlikus vormis. Lisandub igasugu vähem- ja rohkemkummastavaid heliefekte – tekkis koguni pettekujutelm, et välisukse taga andis keegi kella. Ka naaber aeg-ajalt “panustas”, puurides intervallidega täpselt ajastatult. Võib-olla ta puuris õhku – ehk muusika inspireeris teda. Keskmisest parem techno-reliis; hea üllitis, hästi tasakaalustatud, milles tantsuline ja eksperimentaalne poolus säilitavad oma koha ja näo.

8.0 (7.5-8.5)

Vauruvã – Manso Queimor Dacordado (2021)

Bandcamp

• Hardcore 
• Death metal 
• Technical death metal 
• Progressive metal 

Paar aastat olen olnud teadlik faktist, et Spotify`s hinnatakse muusikat striimimiskordade järgi. Ei ole küll Spotify klient kordagi olnud, ent näikse ajastuvaimuga hästi suhestuvat. Ajad on kardinaalselt muutunud võrreldes paari dekaadi taguse ajaga, kui igal laupäeval sai silmadega õgitud ajalehe Postimees nädalalõpulisas olnud Briti ja Ühendriikide singli- ja plaadimüügiedetabelit ning kommentaari sinna juurde. Ennekõike Briti oma, kuna USA oma oli konservatiivne ja sageli nädalaid muutumatu; lisaks Briti omas figureerisid alalõpmata bändid (Britpop), kelle loomingut sai ostetud ja kaifitud. Viimased kümme aastat on Bandcamp olnud institutsioon, mis on loonud fooni muusikakuulamisel- ja tarbimisel; suhestudes paari kümnendi taguse ajaga ehk eteminigi kui Spotify, kuna albumite populaarsust saab järeldada inimeste hulgast, kes on plaadi soetanud. Eeldades, et inimene maksab praegu keskeltläbi sama summa, mis ta kunagi maksis keskmiselt ühe singli eest (ennekõike pay-what-you-want– formaadi puhul). Brasiilia kombol Vauruvã – kellest on vähe informatsiooni saadaval – ei oleks ilmselt edetabelitesse asja olnud, ent eelpool väljatoodud kriteeriumi alusel võib nentida, et Brasiilia duo on (väga) armastatud punt. Ja on ka põhjust – see on armutu nuudeldamine surmametalli formaadis, olles stiililisest eripärast tulenevalt paratamatult mõjutatud hardcore`st ja progresiivsete akordide rittaseadmisest. Karmima servaga punk on alati kütkestav olnud (nt Eesti kontekstis võrratu J.M.K.E., mis raputas rohkelt ja paljut koost; omades tõsiseltvõetavust, mille kõrval näituseks Psychoterror ja Vennaskond tunduvad poosetavate pupujukudena – eriti just tagasivaadatuna). Siin ei maadelda macho-probleemiga, siin ei tegelda poosivõtmisega – ei ole selleks kohustust ega vajadust. Ei murta pead uue sõnavara ja keele loomisega, kuna ainus, mis siin loeb, on endassehaarav energia ja kõrged detsibellid. Kõik taandub kõige lihtsamale küsimusele üleüldse – kas on või ei ole. Kuulajast sõidetakse teerulliga üle. Isegi kui brassidel oli kohati kõhklusi – mõned kohad on vaiksemad ja võib-olla püüti midagi muud kõrvale leiutada, ent paistab, et leiti tee ruttu üles. Teisalt need hälbinud kohad on hästi vormistatud ja võimaldavad kuulajal vaiksemaga harjuda, et kohe algavast mürglist taas nauding kätte saada. Plaadiümbris on ka võrratu.

8.5 (7.5-9.0)

Otepsia – Catennic Boolean Dot (2021)

Nowaki Music

• Improvised music 
• IDM 
• Experimental electronica 
• Micronoise 
• Avant-electronica 
• Post-industrial 

Viljaka Prantsuse eksperimentaalmuusikaleibli Nowaki Music põhjatust diskograafiast pärit “Catennic Boolean Dot” on sama hoomamatu nagu iga teine dekontekstualiseeritud elektrooniline taies. Knihve ja rõhuasetusi on palju, helilabürinte ja allhoovusi veelgi enam. On see eikellegimaa-elektroonika, mis ei puutu mitte kellessegi? Tänu distantseeritusele puudutab see igat endast lugupidavat melomaani. Siin on rütme ja bassisagedusi – olemata disko ja funk; olles küll aeg-ajalt ristatud intelligentse tantsumuusikaga, ent see on gliiarakkude pärusmaa. Otepsia väldib mugavust ja turvalisust – kõiksugu tuttavlik omandab varem või hiljem süngema ilme ning kutsub esile varjatud õõva. Esmapilgul helgemad hetked (milles võib täheldada kohmakat klaaspärlilikku ambitsiooni) on vaid illusioon – dekontekstualiseeritud muusika liigub alateadvuslikku põrgusse. Näiteks üks aeglaserütmiline kompositsioon toob raadiolainete abil olevikku kohale nii mitteolevused, luitunud karkassid kui hõõguvad vood. Eeldusel, et välistame postmodernistliku kontiiniumi – kontekstid on kõrvale jäetud, mis annab sellele teosele nii telje kui kaalu. Elegantse mängurõõmu olemasolu pahaendelisusega flirtimisel. Ehk võib tõdeda, et elektroonilisse muusikasse puhtal kujul ongi kurjakuulutav mittehumaanne sisse kodeeritud. Modernism on ausam ja autentsem kui kõike neelav postmodernism – Stockhausen`i, Schaeffer`i, Tudor`i, Cage`i elektroonilise muusikaga kuulukse Otepsial olevat rohkem ühist kui kaasaegsete süntesaatoritel tinistajatega. Artist püüab (naiivselt) tekitada uusi valendikke; erinevalt olemasolevatest, mis püüavad olnut ja olevat majanduslikult hõlmata.

8.0 (7.5-9.0)

Edgeist – Outer (2021)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

Scene.org

• Kraut-electro 
• Neokrautrock 
• Electronic music 
• Space disco 
• Kosmische Musik 
• Motorik 
• Cosmic synth 

Moondog, üks omapäraseimaid artiste muusika ajaloos, olla väitnud, et tal kulus viis kümnendit leidmaks helisid, mis on kooskõlas MegaMõttega – ilmselt siis universumiga ühekssaamist. Kuulates seda Portugali plaadifirma enoughrecords all välja antud Prantsuse artisti üllitist tekib mõte, et see on ühe traditsiooni lõppmäng. Õigupoolest kahe traditsiooni ühtimine ja lõpetamine. Motoorsed rütmid lükkamas edasi poolläbilaskva sädelusega sündikarusselli – krautrokk ja kosmosedisko on sujuvalt ühildatud ühte keermesse. Kui mõelda Kraftwerk'ile ja sellestsamusest eraldunud duole Neu!, siis kuuleme wagnerliku vaimu ja traditsiooni edasikestmist. Suursugusust. Puhastavat ülevust. Oleks Richard elanud tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat? Võib-olla. Tantsumuusika, milles tantsule kutse ei ole siiski esmane. Permuteerunud tantsumuusika, mis opereerib kasinate vahenditega, ehkki suudab pakkuda piisavalt intellektuaalset varieeruvust ja ülevust. Mingi traditsiooni trajektoor lõpufaasis muutub paratamatult ahtaks – saab lõpule viidud. Teisalt kõige huvitavamad ja elavamad albumid-fenomenid reeglina on liikumise alg- ja keskosas. Ka nii oli krautrokiga. Ja ust peab oskama elegantselt enda järel sulgeda.

7.0 (6.5-8.0)

CLOUDWARMER – Does The Weather Isolate You? (2021)

Bandcamp

• Modern classical 
• Hauntology 
• Art music 
• Sampledelic
• Plunderphonics 
• Spoken word 
• Avant-garde 
• Post-pop 
• Post-classical 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Exotica 

Milline fenomen see olla võiks, mida nimetame ideaalpopiks? Kindlasti peaks see hõlmama midagi tuttavlikku – näiteks harmooniat ja meloodiat (soovitavalt mittejuustust), kompositsioonilisi sarnasusi ning teisalt pakkuma uuenduslikku ja veidrat – ehk koguni hirmutavat. Ehk võiks seda teha mõni maaväline tsivilisatsioon, kes on hoidnud inimlooma absurdsel käitumisel salaja silma pääl, imiteerides näituseks Stereolab'i ja Broadcast'i muusikat. Ideaalpoppar ilmselt ei mõtle sellele, et ta liiguks mingi vooluga kaasa ega sellele, et ta manaks põnevaid ja veidraid helisid. Kuigi CLOUDWARMER'i maisteks kehastusteks on märgitud Eddie Palmer ja Brett Zehner (kellede esialgne vandenõuteooriatel põhinev legend kandis nime The Fucked Up Beat), ei pruugi neid olemas olla, kuna inimese võimuses ei ole lõhkuda entroopilist välja-tõket ning sellest johtuvalt liikuda tagasi minevikku, ning reisida suvalt oleva ja kadunu vahel. Üks selle muusika koostisosi on vaimude destilleerimine 20ndate aastate mustvalgetest tummfilmidest – mis pealtnäha kõlab küll kussutavalt, ent peaks loogiliselt olema pelutav. Surnutega ei jännata! Väidetavalt koosnevat nende muusika eranditult teiste artistide sämplitest, aga...kuivõrd sujuvalt ja õmblusteta helipilt kõlab, siis julgen selles kahelda. Eks nad püüavad oma võõrast päritolu pideva jutuvada-sämplirünnaku alla peita, aga asjata (isegi liiga palju on sõnaline pool muusika vahel sõelumas). Sõltumata siinkirjutaja subjektiivsetest tõmblustest-kahtlustest on käesolev artist kaasaja väljapaistvamaid ideaalpopi ilminguid. Isegi kui neil on antennid keha pooridest välja turritamas ja fooliummütsid pähe istutatud. 

8.0 (7.5-8.5)

60ti WATTOVÝ SLUNCE – Běžec bez nohou (2021)

CS Industrial 1982-2010

• Industrial music 
• Freeformfreakout 
• Avant-garde 
• Improvised noise 
• Psycho-acoustic 
• Noise 
• DIY 
• Primitive music 
• Dada music 

Rõõm on olla tagasi Tšehhi ja Slovakkia "õudsa" muusika skeenet peegeldava plaadifirma koletiste man. Eelmisel aastal anti välja kaks albumit sellelt Tšehhi vendade duolt, kes tegutsesid 90ndatel. See on pöörane muusikaline eksperiment, mille kolm põhisammast on meeleheitlik lalin-retsiteerimine, vabas vormis trummeldamine ning läbi hägu murdvad-murduvad oreliakordid. Loomulikult on kogu kraam salvestatud madala kvaliteediga lindile, mida võiks samuti vabalt pidada üheks vundamendi tahuks. See on industriaalmuusika rituaalsem vorm vastupandamatus primitiivsuses, millel ilmselt on ükstaspuha müramuusika kunagistest teoreetilistest impulssidest ja dada-artistide meeleheitest stagnatsiooni ja dekadentsi suhtes. Sadakond aastat tagasi võimaldas tehnoloogiline areng uute muusikaliste kontseptsioonide ja struktuuride realiseerimist; tundub et käesolev kolmelooline võitleb paradoksaalselt modernistidest esiisade soovide vastu – kontseptuaalne ja tehnoloogiline keskkond väljenduvad mõneti düstoopilisena tänapäeval. Ka see on meeleheide, ka see on hulluses väljenduv nukrus. Pealtnäha lõdvas pöörasuses on halvav kramp sees.

8.0 (7.5-8.0)

Claudio F. Baroni & Dario Calderone – Ursae Minoris (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Avant-garde
• Post-classical 
• Conceptual 
• Experimentalism 
• Improvised music 
• Drone 
• Electro-acoustic 

Kolmest pikast kompositsioonist koosnev teos Claudio Baroni'lt, keda abistab Dario Calderone. Muusika on inspireeritud Väikese Vankri tähtkujust – püüd sellesse kuuluvad tähed kaardistada helidega, kasutades ainsa instrumendiga kontrabassi; lähenedes sellele eri teid pidi ning kasutades instrumendi võimestamiseks elektroonilisi vigureid (luupe, pitch-efekte, aeglustamist-kiirendamist, samaaegset helide suhestamist-nihestamist). Siin on nii mängutehniliselt (intensiivne trummeldamine ja rahulikum droonimine) kui kõlaliselt (alates kärarikkast ja lõpetades järk-järgult vaikusesse sumbumisega) binaarne maatriks seda albumit suunamas. Samamoodi nagu põnevus ja igavus on nende helide põhjal teisenenud kuulaja emotsioone kontrollivast tajukeskusest. Konkreetse muusika funktsionaalsus võiks taustamuusikana kosmoseraketis tulla esile sama eredalt kui mõõtmatutesse kaugustesse jäävate tähtede eredus. Albumi on üllitanud Hollandi eksperimentaalmuusikaleibel Moving Furniture Records. 

6.5 (6.0-7.5)

Paperclip Crown – What Are Paperclips Made Of (2021)

Enoughrecords

Jamendo

Bandcamp

Archive.org

• Post-industrial
• Avant-garde 
• Modern classical 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Micronoise 
• Minimalism 
• Experimental electronica 
• Hauntology 

Teeneka Portugali plaadifirma enoghrecords'i alt on ilmunud üks suhteliselt lühike, ent intrigeeriv üllitis. Kui välja arvata üks kitarriplõnnimise saatel mängitud lugu (mis võinuks lisamata jääda!) – mille keskosas lisanduvad albumile nii elektroonilised kriiped kui albumile nii iseloomulikud sahinad ja prügistatud helindid. Stiilimääratlused (moodne klassika ja abstraktne tehno näituseks) ja põiked erinevatesse žanritesse ei pruugigi olla siin eesmärk omaette, vaid lihtsalt opereerida eelpoolmainitet perifeersete helinditega. Uurida selle võimendavat ja võimestavat iseloomu – nii füüsilises kui psüühilises võtmes. Tegelikkuses see perifeeria on albumi kõige etem osa – tekib metafüüsiline huvi kuulda neis sagedustes midagi intrigeerivalt ebamaist. Ilmselt sarnane tunne raadiosageduste püüdjate-dešifreerijatega, kes lootsid läbi raadiolainete rägastike lisaks vaenlase jutule kuulda ka tulnukalikku. Ent oskuslik madalate sageduste võimendamine juhatab kuulajale ka psüühilises plaanis õige otsa kätte. Selleks ei ole tarvis istuda suletud ruumis ja kuulata pikki tunde madalsagedusi nagu kord Pan Sonic'u mehed olla teinud. 

7.5 (6.0-8.5)

Gozne – MCMLXX (2021)

Pueblo Nuevo

• Ambient 
• Modern classical 
• Post-rock 
• Space music 
• Ambient techno 
• Art music 
• Post-classical 

Kahtlemata peenetundeline album, milles põimuvad kesktemporütmid ämbientsete arengutega kõrgemates sfäärides. Tundub, et isegi kitarrikajad on mitmekesistamas struktuure ja laiendamas panoraame. Ning elektroonilised piiksatused valgussähvatustena hiiglaslikus avaruses. Sellel albumil on dünaamika ja staatika harukordselt põimunud – peaasjalikult väljendub see teatud elementide väljajoonistamises keset voogavaid-pulseerivaid hoovusi. Ning võimendades seeläbi üksteist. Muidugi oleme seesugust muusikat varemgi kuulnud-kuulanud – alates Brian Eno'st ja Max Richter'ist ning lõpetades Nils Frahm'i ja Labradford'iga –, aga see veedetud aeg on elav ja tervendav. Kummastaval moel kuuldub siinkirjutaja peas varane Kraftwerk ning kolmanda albumi aegne Neu! (nt lugu "Isi") - järelikult nimetet artistide loomingus oli midagi sfäärilist ja teisalt vaevutabatavat motoorset gruuvi. Aga see midagi on pigem mainitet helitahkude põkkumine ning eraldumine üksteisest. Ning sellest johtuv eruterve pinge. Mida kõike me ei ole siis varem kuulnud-kuulanud? Ning teisalt Herakleitost järgides tuleb nentida, et ühte ja samasse jõkke ei ole võimalik kaks korda astuda. See vool, see jõgi on imetabane ja ülendav. See tunne ei hääbu, see tunne ei valeta. Tšiillase Eduardo Yáñez Torres`e  neljaloolise meistriteose on üllitanud tema kodumaa leibel Pueblo Nuevo.

9.0 (8.0-9.5)

Trigöks – Ðutumn! (2021)

Bandcamp

• Drone 
• Ambient noise 
• Avant-garde 
• Minimalism 
• Ambient drone 
• Post-psychedelic 
• Experimentalism 
• Illbient 
• Noise 
• Psycho-acoustic 

Eesti artist, kelle debüütalbum kõlab veenvalt keset pingestatud õhkkonda, mille on esile kutsunud üks pundunud näoga kääbus. Mõtlen, et kui see mõistuselt ja empaatiavõimelt alamõõduline tegelinski loonuks hävitustöö asemel seesuguse albumi, siis võinuks maailm olla palju parem koht. Ilmselt seesuguse muusika loomiseks ongi ta vaimsetelt kalduvustelt ja oskustelt liiga alamõõduline. Kahjuks. Meie saame seda albumit nautida ilma, et meid kummitaks piinatud ja tapetud (tsiviil)ohvrite vaimud. Kirikus küünla läitmine ja ristimärgi tegemine ei lunasta rumalast ja destruktiivsest loomusest tulenevaid kuritegusid. See peegeldab pelka tõdemust, kuivõrd üks kunstiteos on võrratult üle ja kestvam võrreldes sõjandusest esile kerkivate halvimate omadustega (mida keegi ei taha konkreetsetes aspektides meenutada). Albumil on pingestatust nii minimalistlike, sageli mürarohkete droonhelide põhjal; kus sageli kostuvad ragisevad viirastused ning tasakaalutud energia kanaliseerimised ja pulseerimised. See on veetlevalt seestunud helimaailm-heliuniversum. Droonhelid ja müra varieeruvad oma minimalistlikes vagudes meeli ja mõistust haaravaks tervikuks. Lisaks eksistentsialistlikule mõõtmele on siia esteetilise paradoksi sõlm sisse punutud - seesugune "kole" muusika on lisaks mõjuvusele ka...ilus. Vähemalt omamoodi viisil. 

7.5 (7.0-8.0)

Pablo Gómez Bate – Construcción Social (2021)

Pueblo Nuevo

Archive.org

• IDM 
• Deep house 
• Sampledelic 
• Electronic music 
• Experimental techno 
• Sound collage 
• Ambient techno 
• Experimental electro

 

Pueblo Nuevo-nimelise Tšiili plaadifirma resident konstrueerib ja dekonstrueerib, varieerudes rütme ja manipuleerides sämpleid. Meenuvad kahtlemata Aphex Twin'i heliteosed (milledes on helilist primitivismi ja näputäis provokatiivsust), kuigi heliline palett on märksa avaram – lisaks tehnomuusika pehme- ja kõvatuumale liigutakse kuhugi Mouse On Mars'ile mingitel perioodidel meeltmööda olnud delikaatse krautroki ja postroki puudutuse nimbusesse; liikudes edasi pakutakse kuulajale pealtnäha meelevaldseid helikollaaže vinüülplaadimängijaga manipuleerimisel. Albumi lõpp on konventsionaalsema muusika – haussmuusika päralt (nt "Jajause" on kaunis deep house-sillerdis). "FM10" albumit lõpetava loona loob eelmisega kontrasti - suht madalsageduslik eksperimentaalelektro, mille esiotsa dementset rütmistruktuuri tasakaalustab sensuaalne – et mitte öelda seksuaalne – naishääl; hiljem kompositsioon omandab tavapärasema struktuuri ja vaibi. Kokkuvõtvalt – normaalne moodustis.

7.5 (7.0-8.5)