- Alternative pop/rock
- Slowcore
- Glo-fi
- Indie pop/rock
- Psychedelic
- Jangle pop
- DIY
- Lo-fi
- Sadcore
Adam Sigmundi (AS) ehk Origami Repetika on olnud aktiivne nullindate esimesest poolest saati, teinud stiililiselt läbi loomuldasa muutusi (jõudnud chiptune/nintendocore'ini), kuigi alati jäänud tõeliseks ja tõsiseks indimeheks. Tõsi, ta on eelistanud netiplaadifirmasid (Proc-Records, 20kbps, sub 65 media), mille helikvaliteet eeldab (väga) madalaid helisagedusi (käesolevat lobitina ei klassifitseerikski -- 167kbpsi). Aga kummastav on, et sellele vaatamata - nagu ka käesoleval 4-loolisel taiesel - helikvaliteet kõlab nagu igal teisel (või paremini kui igal kolmandal). Mida see tähendama peab - kui üleüldse peab -, aga see siin on igati imetabane kuulamine. AS laulab kergelt resigneerunud viisil, aga tehes seda lahedalt ja kiirustamata, justkui oleks tal aega igavesti kõndida mööda puudega palistatud kõnniteed päikeseloojangusse -- võib-olla kaaslasega koos. Ta on käesoleval hüljanud chillwave- ja hüpnagoogilise popi otsesed elemendid, mis paljusid tolle aja tema taieseid ilmestasid; mis ühelt poolt viitab ilmselt helikeele lihtsustamisele, ent teisalt ei ole ta muusikast võlu ja maagia kuhugi kadunud. Lihtsalt tüünelt laulab ja raugelt ümiseb, mille taamaks on kitarride salapärane kuma; ning elektrikitarr sageli tõuseb eepiliselt esiplaanile, kaikudes üle välja horisondini välja; pakkudes hingematvaid hetki ja ülendavat hellust. See on glamuur - indiinimeste glamuur -, mida rokipeerud reeglina ei valda, kuna ollakse liialt klišeedest, eneseimetlusest ning võltsuskumustest ära rikutud. Huvitav on, et siin muusiku hääletämber ja laulmisviis meenutab rohkem kui kunagi varem Lambchopi Kurt Wagneri oma: olles sulnis, sensuaalne ning sisendusjõuline, nii sobitudes kui olles osa 18-minutilise üllitise DNA-st. Muusikaliselt rühilt ilmselt meenub kuulajatele Bostoni indiime Galaxie 500, kellel oli samuti oskus esile manada hingematvat maagiat pealtnäha tagasihoidlikelt eeldustelt. Kumbki artist mängib unelemispoppi, kuigi nende sisendusjõulisus tuleneb sellest, et punutakse seda unelusvõrku kaude, mille tagajärjel kuulaja ise on valmis sinna peale hüppama ning selle vereringe osaks saama. Väga inspireeriv, ent mis pealtnäha lihtsatest eeldustest hoolimata vähestele on jõukohane. Või see siiski on chillwave-taies (seda ümbermõtestav taies)? Tuleb meistrile au anda. 9.0 (8.5-9.5)
