Test Tube/Bandcamp
- Guitar ambient
- Improvised music
- Experimental rock
- Art music
- Experimentalism
- Ambient rock
- Avant-garde
- Hauntology
- Avant-rock
- Ethnic music
- Electronic
Jo Jena 2005. aasta album „Rhythm ’n’ Drones“ (ilmunud legendaarse Portugali netiplaadifirma Test Tube alt) toimib nagu vana, ajahambast puretud analoogfotograafia, kus pildimaterjali järk-järguline kulumine ja lagunemine nihutab fookust. Kui piltidel hävivad keemiliste protsesside käigus kihi elemendid, siis tulevad sellest tekkinud tühimike arvelt seda tugevamalt esile varem varju jäänud detailid ja tekstuurid. (Isegi kui need elemendid on koltunud või pleekinud, võidavad nad tähelepanu rohkem kui eikunagi varem). Täpselt seesugune kihistuste tekke- ja kaduprotsess leiab aset ka Jena kitarriga esilemanatud taiesel. 8-loolise, ent pelgalt 21-minutilise taiese helikudumit kriibivad suht mahedad heliefektid, kohati kirevalt trummeldavad tabla-rütmid ning teadlikult väändunud kitarrimoonutused. Kõik see loob üllatavalt asümmeetrilise, pidevalt nihkes oleva helipildi. Jo Jena tehnika - kitarriakordide minimeerimine, teadlik katkestamine ja abstraheerimine - nihutab muusika geograafiasse, mille täpset koordinaati on võimatu määratleda. Võimust võtab kummituslik meeleseisund. See on helimaastik, mis on ühtaegu ebareaalselt ilus ja seletamatut õõva süstiv -- kusjuures see viimane sünnib paratamatult just nimelt esimese puhtusest ja ilust. Aeg on teinud oma töö ka teose žanrilises tajumises. See, mis paari kümnendi eest kõlas oma digitaaltekstuuride ja -kordustega pigem elektroonilise muusika sekka kuuluvana, asetub kaasaegse arusaama kohaselt pigem eksperimentaal- ja ämbientroki rikkalikku perifeeriasse. Frankfurdi punt on loonud teose, mis ei vanane, vaid kulub -- ja muutub iga kulumisjäljega vaid sügavamaks. Pealkiri ilmselt reedab sakslaste taotlust luua uue põlvkonna rütmi ja bluusi, millest omal ajal saigi rokkmuusika nurgakivi. 8.5 (8.0-9.0)
