Bandcamp
Seda pika nimega Austraalia punti kuulama hakates ei saa kunagi kindel olla, mis stiilis muusikat nad just seekord ehk kunati pakuvad. Näiteks nende eelmine täispikk, eelmisel aastal ilmunud "Phantom Land" oli sisuliselt Ühendriikide lõunaosariikide kerge psühhedeelse mekiga klassikaline kidramuusika (a la The Allman Brothers, Jefferson Airplane) ja barokkpopi elementide sulam. Nauditav igatahes. Kahtlusteta. Ent käesolev 8-looline "Alien Metal" kütab digitaal-sünteetiliselt kuuma, pannes puid alla nii rütmides, vokoodriga moonutatud vokaalis kui ka kõike seda ümbritsevas helindis. Ei arvagi, et nad kõike seda ilma huumorita kuulaja suunas põrutaksid. Kerge iroonia on siduvaks mördiks süntesaatoritel esilemanatavate juhtmotiivide ning rütmide vahel. Igatahes alati on huvitav, kui ennast tõestanud rokkbänd hakkab tantsulisust rokistruktuuridesse punuma -- parimateks näideteks loomulikult Happy Mondays ja Primal Scream, aga ka Super Furry Animals ja Tame Impala. Nimetatud puntidel ilmnes lisafaktor, muutes nad eristuvaks tavapärastest tantsumuusikapuntidest. Siin on lihtsustatud jungle'it ning teisi murtud rütme, vahele viivuks bhangralikku vaibi, meenutades Asian Dub Foundation'i paremaid päevi. Isegi lõbusat psaiträänsi tümakat on siin-seal. Ei ütleks samas, et see kaua efektiivselt töötab -- lipsab sisse nii liigsünteesimisest tingitud üheülbasust kui trummi ja bassi banaalsust. Vokaalseadistused on huvitavad, viies mõtte hüpoteetilistele radadele, mõlgutuisse küberneetilisest Freddy Mercury'st, kes - mikrofon nina alla pandult - pistaks ekstaatiliselt lõõritama. Ehk asi on isegi keerulisem ja kindlapeale huvitavam siis, kui kujutluspilti kerkivad vennad Maelid, kes oma tavapärast esteetikat oleksid justkui läbi immutanud kerge zeuhliliku puudutusega. Aga kõik huvitavamad elemendid - rõhutan - on pelgalt vilksamisi või -- suisa vihjamisi. Liigub ja hüpleb, ent jõudmata kuhugi, jättes maha põlenud pinnase. Metalliga on siin 41-minutilisel taiesel ehk nii palju ühist, et pehmepoolne metallitükk on ülevõimendatud rütmikänkraks taotud, mis aeg-ajalt kuulajale vastu kolu veereb. Isegi kui nad väidavad, et nende eesmärgiks ei ole ole jõuda sinuni. 7.0 (6.5-8.0)
- Electronic
- Breakbeat
- Alternative dance
- Synth-rock
- Hi-NRG
- Electro-rock
- Jungle
- Psytrance
Seda pika nimega Austraalia punti kuulama hakates ei saa kunagi kindel olla, mis stiilis muusikat nad just seekord ehk kunati pakuvad. Näiteks nende eelmine täispikk, eelmisel aastal ilmunud "Phantom Land" oli sisuliselt Ühendriikide lõunaosariikide kerge psühhedeelse mekiga klassikaline kidramuusika (a la The Allman Brothers, Jefferson Airplane) ja barokkpopi elementide sulam. Nauditav igatahes. Kahtlusteta. Ent käesolev 8-looline "Alien Metal" kütab digitaal-sünteetiliselt kuuma, pannes puid alla nii rütmides, vokoodriga moonutatud vokaalis kui ka kõike seda ümbritsevas helindis. Ei arvagi, et nad kõike seda ilma huumorita kuulaja suunas põrutaksid. Kerge iroonia on siduvaks mördiks süntesaatoritel esilemanatavate juhtmotiivide ning rütmide vahel. Igatahes alati on huvitav, kui ennast tõestanud rokkbänd hakkab tantsulisust rokistruktuuridesse punuma -- parimateks näideteks loomulikult Happy Mondays ja Primal Scream, aga ka Super Furry Animals ja Tame Impala. Nimetatud puntidel ilmnes lisafaktor, muutes nad eristuvaks tavapärastest tantsumuusikapuntidest. Siin on lihtsustatud jungle'it ning teisi murtud rütme, vahele viivuks bhangralikku vaibi, meenutades Asian Dub Foundation'i paremaid päevi. Isegi lõbusat psaiträänsi tümakat on siin-seal. Ei ütleks samas, et see kaua efektiivselt töötab -- lipsab sisse nii liigsünteesimisest tingitud üheülbasust kui trummi ja bassi banaalsust. Vokaalseadistused on huvitavad, viies mõtte hüpoteetilistele radadele, mõlgutuisse küberneetilisest Freddy Mercury'st, kes - mikrofon nina alla pandult - pistaks ekstaatiliselt lõõritama. Ehk asi on isegi keerulisem ja kindlapeale huvitavam siis, kui kujutluspilti kerkivad vennad Maelid, kes oma tavapärast esteetikat oleksid justkui läbi immutanud kerge zeuhliliku puudutusega. Aga kõik huvitavamad elemendid - rõhutan - on pelgalt vilksamisi või -- suisa vihjamisi. Liigub ja hüpleb, ent jõudmata kuhugi, jättes maha põlenud pinnase. Metalliga on siin 41-minutilisel taiesel ehk nii palju ühist, et pehmepoolne metallitükk on ülevõimendatud rütmikänkraks taotud, mis aeg-ajalt kuulajale vastu kolu veereb. Isegi kui nad väidavad, et nende eesmärgiks ei ole ole jõuda sinuni. 7.0 (6.5-8.0)
