Broque
- Italo disco
- Dance pop
- Post-disco
- Electronic pop
- Synth-rock
- Art rock
- Dance rock
4-loolise taiese pulseerivad rütmid ja sekventsid moodustavad heliplatoo, millelt ei kostu kiirustamist ega pealetükkivust. Nende kohal hõljuvad atmosfäärilised, jääliustikelt tagasipeegelduva päikesevalguse helklemisena kaarduvad sünteetika ja orkestreeringud, vabalt meenutades ka kuuvalgust või varahommikuse mereõhu jahedust pärast pikka setti. Seaded on avarad ja nüansirohked, lastes elektroonilistel tekstuuridel hingata, kandes samal ajal edasi italodisko iseloomulikku romantilise teatri tunnet. Elektrikitarr siseneb elegantsiga: laialivalguv, kuid kontrollitud, lisades inimlikku, kergelt melanhoolset varjundit, häirimata sünteetilist kuma. See toimib pigem emotsionaalse kontrapunktina kui roki sissetungina (aga ka seda!), põimides sünte nii, et see laiendab helipaletti ja hoiab lugusid ikkagi masina juhituna. Aga masinlikkus nende 24 minuti vältel ilmneb viisil, kui süntesaatoreid ja rütmimasinaid sunnitakse loomuldasa masinlikkusest (osaliselt) loobuma emotsionaalse suursugususe ja sensuaalse atmosfääri kasuks. Nelja looga ei kesta see peomeeleolu kunagi üleliia; iga pala loob oma meeleolu, panustades samal ajal sidusasse Apenniinidele omasesse öisesse jutustusse. (Aga ka Chicago, San Francisco, Nizza ja Montréali ja muude kohtade öhe. Ka käesoleva artisti nimi vihjab mitte-itaalia juurtele). Konkreetsemalt projekt ammutab inspiratsiooni kaheksakümnendate alguse Aadria mere klubide helikeelest (legendaarne Rimini ja selle lokaalid). Italodisko oli transgressiivne stiil, mis võttis seitsmekümnendatest, et mõningaid elemente ja produtseerimisviise muuta, et uuel kujul kaheksakümnendaid määratleda. Ka käesolevalt õhkub veidi kosmilise disko vibratsiooni ning varahommikust niiskust Baleaaride rannikult. Seda elujõulisust, mis ei jää pidama ega saa lõpetatuks ühe kümnendi piires. 9.0 (9.0-9.5)
