Trash Can Dance/Bandcamp
- Indie pop/rock
- Lo-fi
- Alternative pop/rock
- Slacker rock
- DIY
- Noise pop
- Psychedelic
- Indie punk
Kui mõelda kingapõrnitsejatele, siis stiili sünnipaigas Udusel Albionil unenäolisuse parimate esindajate Slowdive'i ja Chapterhouse'i muusikaline õndsus saavutati suurepärase produktsiooniga. Aga kodumaiste Bimini, aga ka Bizarre'i puhul sündis intrigeerivus hoopis kodukootud tulemusest ideaali poole küünitamisel. Justament see pidev "peaaegu" - näiva ja varjatu vahelise vastanduse ja koosmänguna - annab neile eristava iseloomu. Eesti DIY-bändid ei jäljenda enam 1990ndate indit, vaid on selle vaimsuse ja suhtumise oma koodi sulandanud, siis Qaribou tundub olevat selle loo järgmiseks peatükiks. Nii bändi nimes kui plaadi ümbrisel on parasjagu irooniat (noh, meenutab ju Sonic Youth'i "Daydream Nationit"), nad ei püüagi ehitada hüperreaalset taevast, vaid leppides korteriga, kus võib-olla gaasitoru tihend või kraani keermed on ära kulunud, kus kitarr undab natuke ala- või ülemäära (st, et kus eeldatavasti ei ole kohane), kus laul jääb poole lause pealt õhku rippuma. Kiitma peab tõika, et laulavad eesti keeles, kuigi jah, millest täpsemalt, aru ei saa. Samas ei saa ega taha ka öelda, et see mõjuks ehtsamalt kui täiuslikult produtseeritud unenägu. Mõlemad reeglina on head, mõlemad käänduvad teineteisse (My Bloody Valentine tootempundina, aga ka näiteks Flying Saucer Attack olid lüliks mudase ja üleva vahel. Eesti lo-fi ei sündinud mitte esteetilise valiku, vaid tehnoloogilise ja mängutehnilise piiratuse tagajärjel. Tõsi ka on, et uue põlvkonna Maarjamaa punkroki esindajatega (Skoone, Düsentroop, C.C., Kalli Talonpoika, Keskkool jt) on siin sugulust nii kõlaliselt kui suhtumises. Varase põlvkonna (Bimini, Bizarre, The Chance) puudustest sai järgmise põlvkonna ((Cuubik., Qaribou, (o)ther eyes)) teadlik esteetiline keel. Huvitav on Qaribou esitrubaduuri laulumaneer ja tämber, meenutades üllatuslikult hoopis Tartu (autsaider)trubaduuri Agulikassi -- suti sordiini all ja kaeblik. Loos "Shaurma kebab" kitarr vingub kevinshieldsilikult -- instrument meenutab legendi legendaarse Fender Jazzmasteri kõlavärve ja -mustreid, ometi asi muutub meeliülendavaks indifunkiks. Nimilugu kõlab justkui oleksid sisseimbunud mürgid hakanud juba meeli ähmastama ning saunde veeldama ning tasapisi kreeni vedama. "Enam-vähem" on suurepärase kihuga minek ja andmine, milles kohaliku pungi ja indi läbipõimumise ajalugu (Jim Arrow & The Anachrones, Röövel Ööbik) meeldivalt kõrvu ärr(g)itab. 8.5 (7.5-9.0)
