Proc-Records
- Electro pop
- Synth-pop
- Alternative dance
- Minimal synth
- Electro-rock
- New wave
Need 57 minutit on ühtaegu jahmatav ja lõbus kuulamine -- justkui naasnuks ajamasinas tagasi 80ndate Lätti ning nende juhtiva pundi Zodiac'i manu. Lõunanaabrid olid akadeemiliselt haritud muusikud, kes saanud kätte elektroonilised instrumendid ning eelnevalt kuulanuna Lääne muusikat ja võttes arvesse bändide atesteerimise komisjoni esteetilisi "ettekirjutusi" kujundasid selke põhjal oma saundi. Ilmselt mõni sealt komisjonist kortsutas kulmu stiilis "eks see üks paganama Pink Floyd ole", aga tegutseda neil igatahes lubati. Samas Lääne kultuuriruumist ei oskagi kedagi puusalt tulistades esile tõsta. Veidike ikka paradoksaalne, kuivõrd taolise muusikaga seal kaasnesid postpungi ning tumelaine ja gooti mõjud. Justkui targu ja tahtlikult hoidub kõigest sellest, piidleb küll, ent hoiab vahemaad. Podisevad sündid moodustavad rütmi, mille kohal lendlevad atmosfäärilised kihid, justkui uskumaks järjekordsesse masinate abistamise missiooni. Kosmoseajastu muusika järjekordne tulemine, mida nii ametlikel kui mitteametlikel kosmonautidel oli hea nautida. Ning on seda kunati jätkuvalt. Kui Delia Derbyshire suhtus pehmelt öeldes skeptiliselt süntesaatorite massidesse levimisse - ilmselt ka digitaalsete klahvpillide kvaliteeti -, ning omanimelise süntesaatoriehitaja Don Buchla arusaam süntesaatoritest oli vastupidine hiljem levinud tavaarusaamale, et need pillid on mõeldud imiteerima n-ö pärispille, siis näiteks Pimuri taga oleval tegelasel on kindlasti pasafilter kõrvade vahel ning frontaalsagaras, laskumata kahtlastesse avantüüridesse. Kuigi selle albumi helispekter on suhteliselt kitsas ning n-ö ülevaate ning emotiivse laksu saab juba esimeste kompositsioonidega (kokku neid on 15) kätte, siis lõpuni kannatab kuulata küll. 8.0 (8.0-8.5)
