Clinical Archives/Archive
- Avant-rock
- Space rock
- Krautrock
- Ambient
- Improvised music
- Experimental rock
- Psychedelic
- Live session
Kovacicast (Serbiast) pärit vendade Stevan ja Vladimir Lenharti projekt Pamba on üks neid vaikseid, ent visasid põrandaaluseid veterane, kes on tegutsenud juba 1999. aastast saati. Enne Pambat mängisid nad teistes bändides (Random Group, Pessimist), kuid just Pamba all on nad leidnud endale selle omapärase, raskesti defineeritava heli, mida on nimetatud vana kooli industriaaliks, müramuusikaks, krautrokiks, esoteeriliseks või lihtsalt eksperimentaalseks. "The Lost Tapes" on kogumik varem avaldamata laivsalvestusi, mis on tehtud täiesti analoogses keskkonnas: elektriline kitarr, analoogsüntesaatorid ja aeg-ajalt ka rütmimasin. Kõik lood on salvestatud otse, ilma ümbermängimise ja järeltöötluseta -- seda kahtlemata on tunda. Albumi helipilt on toores, räpane ja otsekohene. Kuivõrd kümme lugu on mahutatud kuuekümne ühe minuti sisse, siis võib eeldada, et siin toimub nii mõndagi. Kitarrid kõlavad määrdunud, agressiivse penetratsiooni ja kriiskamisena, mis sulavad kokku viliseva tagasiside ja sünteetiliste, mõnikord üsna kaootiliste, teinekord ka sürreaalselt meloodiliste helidega. Rütmimasin astub sisse tagasihoidlikult, lisades ruumi ja liikumist, aga ei võta kunagi peamist rolli. Säherduse helipildi võnkudes on tulemuseks omamoodi räme, psühhedeelne tööstuslik jämmimine, kus kohtuvad varase Einstürzende Neubauteni metalne jõhkrus, Gongi kosmiline mängulisus ja CAN'i laivenergia Damo Suzukiga eesotsas. Mõned lood kalduvad rohkem dadaistliku müra suunas, teised on pigem orbiidilt välja kihutanud ruumiimprod, kus aeg-ajalt lastakse sõna otseses mõttes loom välja; kolmandad aga muutuvad kohati lausa sireenilaadseks häireks. Võib-olla kõige iseloomulikum ja tugevaim lugu on "Untitled 06", olles ühtlasi ka kvintessentslik, ning selle põhjalt omakorda võimendatud -- korraga hüpnootilise ning terava ja ebamugava, aga samas ka veidral moel kütkestava kihistuse kandja. "The Lost Tapes" ei ole kindlasti album mugavaks taustaks ega esimeseks kohtinguks. See on pigem heli, mis nõuab kuulamiseks pimedat tuba, kõrvaklappe või korraliku helisüsteemi, et iga detail, iga ebatavalisus, iga "viga" jõuaks pärale. See on aus, räme ja mõneti aega ja epohhe trotsiv kraam, mis meenutab aega, mil eksperimentaal(rokk)muusikat tehti tohutu entusiasmiga. 9.0 (8.5-9.5)
