basic_sounds
- Avant-garde
- Reductionism
- Electro-acoustic
- Drone
- Abstract
- Psycho-acoustic
- Post-industrial
- Experimentalism
- Illbient
- Micronoise
- EAI
X41 oli eksperimentaalelektroonikatandem -Jen Pearson ning Jon Anastasiades -, kes üllitasid kolm helisündmust basic_sounds'i all: "Shiretoko" (2011), "Kamchatka" (2013) ning "S'up, Pluto?" (2015). Neist viimane, pea 26-minutiline taies kaigub kuuldava ja pea kuuldamatu - mis on peaaegu kuuldamatu, on avatud ka tõlgendustele ja eksimustele - vahel. Mulle meeldib selle monokroomse helindi intensiivsus - selle tämbri aneemilisusesse on süstitud tugev annus vägivaldset pealetükkivust, tuues esile selle teravad ogad ning lõikavad kahinad. Kogu see helind kähiseb -- kui kopsuhaige patoloogiline seisund oleks kiretult valatud metalsesse vormi, puhkides läbi terasest bronhide ja alveoolide välja väest ilma jätvat kurnatust ning jõuetut raevu. Ent iga kliiniline kida - mis on vormunud koletutest sekreetidest - haarab kuulaja meeleolust nii mõnegi segmendi kaasa. Isegi kui asi võtab raugema vormi mõne tuttavlikuma rütmi ning inimhäälekaja näol, on eelneva valjus jätkuvalt kõrvades kumisemas. Tõsi, aeg-ajalt nood helid muutuvad peaaegu kuuldamatuks, justkui häbenetaks sirmi taga oma tegevuse läbimõeldud planeeritust ning täideminevat eksaktsust. Kuidas me jõudsime sinna üleüldse? Pika kompositsiooni loogika algab intensiivsest mitmekõlalisusest ja -kajalisusest, mis aegamööda muutub trashumanistidest vormelite võidusõiduks-võidujooksuks, mille vältel terasvarbad kriibivad ja lõhestavad asfalti. Need ebaloomulikud helid iseloomustavad nende masinloomade meeleheidet nõrkushetkedel, kuivõrd omamata võimalust heita endalt maha tehnitsistlikku kitiini, mis õgib juba nende sisemust ning mälu (ja mälestusi). Ainus võimalus on see sõerd vastu seina puruks muljuda. 8.0 (7.5-8.5)
