Pueblo Nuevo/Bandcamp
- Electronic music
- Breakcore
- Experimentalism
- Sampledelic
- Dancehall
- Breaks
- Illbient
- Jungle
- Dark ambient
- Post-industrial
- Bhangra
- Nu jazz
- Ethnotronica
Neosintetico ei kutsu ainult kuulama; artist kutsub läbima korralikku helikaost. Nende 11-looline taies on enamasti pingest laetud taies, mis kõlab kummitavas serveriruumis teostatud kõrge eksimisvõimalusega tegevusena. Käed värisevad, jalad tudisevad ning süstoolne vererõhk tõuseb 200-ni. Nii hull asi loodetavasti ei ole -- eksperimentaalsete kompositsioonide aluseks on obsessiivsed mikroskoopilised mürad ning pimedusse mattunud labürindikäigud. Säherdused granuleeritud virvendused loovad hüperfookusliku tundmuse, justkui tahaks masinatest hinge välja destilleerida. Plaadiümbris kahtlemata osutab artisti masinate fetišile -- sakilised, ulguvad sagedused, mis kõlavad algoritmide ulgumisena juhtmete ja torude lõpmatuses. Just siis, kui kuulaja masinate rütmilisse klõpsatusse sisse elab, tutvustab Neosintetico eksortsistlikke sünteetilisi vibratsioone. Plõksumised, susisemised ning võõrandumisest tingitud oigamised tunduvad tahtlikuna, soojusenergiast tühjendatuna või siis sellest ülepaisutatuna, teisalt peegeldades siiski kirurgilist täpsust, väljendades kinnisideid võimalikult väikese mõõtühiku ekvivalendiks saamise järele. Sellel sünteesil on kaasahaarav kvaliteet -- dissonantsed akordid, mis paisuvad pahaendelise ämbiendi mänguväljakuks, mis vooluringist aeg-ajalt välja kukuvad. See loob põneva ühendatud lahknemise: külm, ehk isegi ratsionaliseeritud mikromüra võitleb irratsionaalse, peaaegu vaimse digitaalse murruga. Sinna sekka siseneb pehmemaid kvaliteete meeleolu- ja vabadžässi, programmeeritud reggae ehk ragga (dancehall'i) näol ning natuke vürtsisema etnotroonika ehk antud juhul industrialiseeritud bhangra näol. Düsseldorf'i kummitustega samuti kenitletakse -- sarnaselt Kraftwerk'i loole "Radio-Aktivität" käsitleb Neosintetico energiat nii imetabasuse kui ka miilava ohuna. See, kuidas häält albumi nimiloos moduleeritakse, tundub nagu 1970. aastate keskpaiga ja natuke hilisema aja vokoodrikatsetuste kerge edasiarendusena -- see on peene popmuusikalise tundlikkusega jäetud tänapäevasele tühermaale maha kõdunema. Manipuleeritud kaose vältel vihjatakse vägagi elektronmuusika pioneeridele -- seda võib pidada otseseks austusavalduseks neile. Kui midagi artistile ette heita, siis ehk liigset šabloonsust teatud kohtades. Teisalt jälle need pealtnäha kergema vastupanu mineku kohad tasakaalustavad süngemat sentimenti. Nii et üldisemalt -- selle 47-minutilise taiese sära peitub targas tasakaalu leidmise oskuses, eriti selles, kuidas see oma mõjutustega ning eelpoolmainitud suure eksimisvõimalusega eklektilisuses toime tuleb. Tuleb küll. 8.5 (7.5-9.0)
