Blogiarhiiv

12/18/2025

IOA -- 2013-2016 (2016)



Nowaki Music

  • Art music 
  • Synth-wave 
  • Modern classical 
  • Electronic music 
  • Post-classical 
  • Experimental electronica 
  • Sound poetry

Võib ju arvata, et käesolev 6-looline taies - kompositsioonide kogumik - esindab põnevat kogumit orgaanilise resonantsi ja digitaalse tehislikkuse vahelisest pingest. Aastaid 2013–2016 hõlmav album jäädvustab arenevat kunstilist teadvust, liikudes läbi perioodi, kus kunstniku peamised kavatsused näivad nihkuvat struktureeritud kompositsioonist orgaanilisema, kogemusliku oleku poole. Üheks kontsentriliseks põhielemendiks on klaver, mis toimib jätkuvalt ankruna klassikalise muusika maailmas. Mustad-valged klahvid ja pedaalid ei paku mitte ainult meloodiat, vaid ka füüsilist, maandavat raskust. Tõsi, seda klassikalist alust seatakse aga pidevalt proovile sünteesitud helide lisamisega ning keskmesse nihutamisega (tõsi, loos "En Espérant" on keskmes üürgav kirikuorel, mis kaigub piki basiilika pikilööve). Elektroonikat ei kasutata mitte meloodia juhtimiseks, vaid tekstuuriliste efektidena – kummituslike artefaktidena, mis kummitavad akustiliste nootide äärealadel. Samuti on olulisel kohal vokaali esitus, olles kaugel traditsioonilisest. Püsiva narratiivi asemel on hääl: vilkuv ja värelev, varjuv ning koguni agressiivselt kehtestav (et mitte öelda -- summutatud karjetena). Võib ilmuda lühikeste, helendavate lainetustena; või sukeldunud kajadesse: kadunud ruumilisse sügavusse, mis paneb laulja tundma end nii intiimse kui ka kaugena. Kunstnik tegutseb fikseeritud horisondi piires, mis on loodud moodsa klassika ja süntlaine-esteetika ühendamise teel. See ei ole mitte niivõrd piirang, vaid teatud ökosüsteemi loomise katse; tundub, nagu oleks võimatu sellest spetsiifilisest helilisest atmosfäärist kaugemale minna, luues kauni ja iseseisva isolatsiooni. Siin on seatud esikohale tehniliste oskuste ning elektrooniliste elementide stohhastilise koosmõju. See on juhitud juhuslikkus, tekitades meeleolukat illusoorsust. Kunstnik peab kõige olulisemaks initsiatsioonihetke -- kui avanoot on välja mängitud või esimene sagedus on käivitunud, siis avaneb teos matemaatilise ja vaimse paratamatusena. See ei puuduta niivõrd seda, kus muusika lõpeb, kuivõrd selle liikuma pannud impulsi immanentset jõudu ning varieeruvust. 8.5 (8.0-9.0).