Proc-Records
- DIY
- Chillwave
- Drone pop
- Psych-pop
- Lo-fi
- Tracker music
- Organcore
- Synth-wave
- Indietronica
- Glo-fi
- Electronic
- Post-disco
- Yacht pop
- Chiptune
Ameeriklase Adam Sigmund'i (AS) ehk Origami Repetika neljalooline taies on ilmselt üks tema viimaseid, mida ma ei ole arvustanud või on see siiski petlik ilme, kuivõrd mees on viljakalt tegutsenud juba nullindate esimesest poolest saati ning tabanud tollaseid indimuusika tendentse ülitabavalt -- tehes seda jäljendamata ning kindlasti püüdes sellest mitte labast hõlpu lõigata. Ise pigem on alati andnud asjale natuke omapärase nurga, kasutades nii kaheksabitist ehk siis mõnevõrra primitivistlikuks peetava muusika elemente; lisaks ka teistlaadi prmitivismi -- loomuldasa lo-fi ja DIY-esteetikat indimuusikaga ristates (või siis andes sõltumatule muusikale tagasi algupärasuse). Näituseks 15-minutilise taiese avalugu "Chips in the Hay" on fantastiline avang, mis kõlab justkui Spacemen 3 oleks kusagil paralleelmaailmas musitseerimas, ümbritsetuna ideelistest patroonidest Silver Apple'ist, Faust'ist, Velvet Underground'ist, Neu!'st ja Suicide'ist. Sellesse taiesesse on kätketud primitiivsust ja metsikust, mis seob loo orgaaniliselt helilise paganlusega ehk siis eluterve nng avatud tunnetusega ka ajalooliselt. Ülejäänud kolm lugu heiskavad vapralt purjed, et seilata hoopis mujale. Päike tõuseb, mõnus tuule miilamine lükkab parrast edasi -- ent ka kergekaaluline chillwave-trillerdamine on ka väga väärt kuulamine -- chillwave oma parimal kujul kõlab tõesti kui mahendatatud päikesepaiste maheda tuuleiili näkku puhumise saatel. Ei ole ei kuum ega ole ka külm -- tundes end õnnistatuna kaunite mälestuste ning kohe saabuva õnneküllase tuleviku ootuses (mistõttu tulevik on peaaegu alati rohkemal või vähemal määral võõrastav). Avaloo raskuskese on asendatud millegi teistmoodi navigeeritavaga --ühte lukku sisenev vokaal ei ole mitte niivõrd sõnumi edastamiseks, kuivõrd muusikaliseks varieeruvuseks mõeldud. Aga sõnum jätkub ja laieneb -- kuivõrd lugu "The Odor of Team Spirit" paisub piiritletud membraanruumis joviaalseks diskoks. Allasurutud ja higine, kleepuv ja häbenev, saladuslik ja sensuaalne (nagu geidisko esimesed sammud konservatiivses kogukonnas). Kõiges selles on meeldivas ulatuses liialdust - ent see ei paisu laadatralliks, kuna seda kontrollib tark looja. Kuigi ükski senini kuuldud AS albumitest ei ole pettumust valmistanud, siis näikse, et käesolev võib olla isegi tema meeldejäävaim. 9.0 (8.5-9.5)
