Nowaki Music
- Post-classical
- Experimentalism
- Art music
- Improvised music
- Electronic
- Avant-garde
- Art pop
- Experimental pop
- Avant-pop
See muusika esitleb end paeluva helilise mõistatusena, artefaktina, mis tõrjub aktiivselt lihtsat klassifitseerimist ja esitab kuulajale väljakutse loobuda žanrilistest viitadest. Vormiline tuum peitub elektroonilise ja klassikalise muusika kalkuleeritud, kuid näiliselt suunamatus sünteesis. See ei ole lihtne ristumine -- ilmneb peaaegu alkeemiline protsess, kus kaks maailma sunnitakse omavahel vestlema, mille tulemuseks on väljund, mis ühelt pool tundub tuttav tekstuuriliselt, kuid teisalt on võõras vormilt. Tõepoolest, teose kütkestatus peitub oskuslikult manustatud helides, mis toimivad struktuuriliste ja atmosfääriliste ankrutena. Näiteks taamal vaevukuuldavad sahinad muudavad kuulamisruumi, vihjates loomulikule, kombatavale maailmale, mis eksisteerib sünteesi poleeritud pinna ümber-all-kõrval. Orgaaniline kontrapunkt - koos käegakatsutava tumeda heli ja sellest johtuvalt tumedate tundmustega - annab neile 24 minutile intellektuaalse löögirusika, vihjates enesevaatluse, varjulisuse ning varjatud psühholoogiliste maastike teemadele. Need ei ole teps pelgad efektid; need on etturid helilises jutustuses, andes muusikale rikkaliku ja sidusa atmosfääri, ühendades erinevad elemendid ühtseks tervikuks. Pinge(seisundi)s vallandub intriig -- kõikuv dünaamika inimliku väljendusrikkuse ning jaheda algoritmilise avaruse vahel. Ühes otsas on momendid, mis näiteks meenutavad Rhodesi elektriklaveri intiimset, isegi kohmakast lähenemisest sündivat soojust (midagi Herbie Hancock`i, Joe Zawinul`i, Keith Jarrett`i repertuaarist. Jah, mõnikord vajame kuulajatena verifikatsiooni inimlikust kobast ja haavatavusest -- isegi suurte meistrite esituses (isegi kui nad teesklevad!). Vastupidiselt orgaanilisele soojusele pannakse puid alla järskude tõussunurkadega elektroonikaga. Need on agressiivsed, nurgelised ja tugevalt sünteesitud elemendid, mis arenevad dramaatilise, geomeetrilise kaldega. Aga...see kontrast kulmineerub suursuguste hetkedega. Käsitletavad elektroonilised kaared ei kao lihtsalt ära; need arenevad immanentselt pool- või veerandorkestreeringuteks. Kirjeldatud fraseering tabab albumi ambitsiooni: helilised ideed, mis algavad väikeste ja sünteetilistena, kasvavad kammermuusika või kaasaegse klassika partituuri keerukuse ja paatosega. Helikeel on pidevas liikumises, mitte lahenduse poole, vaid selleks, et jälgida, kuidas erinevate helide kombinatoorika ilmneb ja (ka loomuldasa) sobitub. See on kui labor, teadlik uurimus sellest, kui kaugele saab helilisi suhteid viia, enne kui need purunevad või pigem -- kas nad jäävad pidama, luues midagi värskendavat. Millelegi osutab seegi, et popi ja avangardi piirid ei ole siin puutumatud ja elitaarsed; samuti kattuvad improvisatsiooni ja deterministliku muusika meetodid. Kokkuvõtvalt võib möönda, et - tõepoolest - kreeklase Yannis Fotopoulos`e pideva voolavuse olekus on loomuldasa kergus ning oskuslik kontroll kujundada helisid kuulaja meele heaks. 8.5 (8.0-8.5)
