Cinema Perdu
- Glitchtronica
- Drone
- Avant-garde
- Ambient
- Electronic
- Experimentalism
- Lowercase
- Micronoise
- Musique concrète
- Microsound
- Spoken word
- Ambient drone
- Acousmatic music
- EAI
- Sound art
- Abstract
RMH-s olen eelnevalt tutvustanud Philipp Bückle'i albumit "Paintings" (2018, Moving Furniture), mida ma söandasin nimetada popmuusikaks ideaalmaailmas (kuna tinglikult külgnes eksperimentaalroki ja subliminaalse elektronfolgiga). Kuivõrd ideaalseid maailmu paraku (või õnneks) ei eksisteeri, siis see taandus taas perifeerseks paleuseks, mis vaimustas ning seesmiselt puhastas. Ka käesoleval Martijn Pieck'iga (MP) seitset lugu komponeerides on kuulda samamoodi kompromissitust ja teravust, suunates ühelt poolt tuttavlikku tasapisi tõusvaks heligraanulite veeremiseks, droonhelide poolteravaks kriipimiseks ning krabisevateks-kõlisevaks müraks kusagil (poolimaginaarses) ruumis; peeneid helimanipulatsioone teostatakse oskuslikult, ehkki tuleb möönda, et see kõik näikse veidi õhem, distantseeritum ja pealiskaudsem (eelduslikult mõistestik paratamatult on ning peabki olema teistsugune või vähemalt erinevam). Eks nende 43 minuti jooksul vihjataksegi pigem ning kujutataksegi ääriveeri; sellele viitab ka ähmastatud plaadiümbris, millel võib aimata kauni brüneti kohalolu. Teisalt jälle -- needsamad helid näikse kontrollivad kuulajat, mistõttu hakkan kahtlema oma väidete tõsikindluses. Vaiksed helid, mis rulluvad hillitsetult mu ümber, näikse edastavat informatsiooni kihiliselt -- varjatusest valendikku modaalseid variatsioone kasutades. Reaalsus ja bäivus segunevad lootusetult. Kuigi mõlemad mehed on loominguliselt seotud Moving Furniture-nimelise plaadifirmaga, siis see on antud MP oma Cinema Perdu all välja. Need kolmveerandtundi on masterdanud veel üks MFR'iga seotud muusik - nimelt Jos Smolders. 8.0 (7.5-8.5)
