- Lo-fi
- Organcore
- Electronic
- Drone pop
- Avant-pop
- Slacker rock
- DIY
- Experimental pop
Ma ei tea, kas see muusika on salvestatud viletsa helikaardiga või siis heli algusest saati on tahtlikult kehva kvaliteediga, aga hiljem korraliku helikaardiga kõik see kahelooline rist ja viletsus esile toodud. Vahet ei ole, tulemus tänu sellele ongi hea. Soovitan tänapäevasest popmuusika tarbimisest hoiduda niipalju kui võimalik, kuna sellesse a priori on skisoidne tahk sisse istutatud. Kõik on hüperreaalselt ilus ja taotluslik, aga reaalsus ei ole ju ilus. Reaalsus on sageli vaevarikas, piinav, õudne. Taotlus ja kutse luua mingisugust simulaakrumit on kurjast, kuna reaalsus on ainus tõeline ja päris. See taotluslik lõhe ja pinge, mis inimlooma istutatakse, on kurjast. Kuulata The Fall`i on kindlasti tervislikum kui kuulata Arca`t. Kuulata The Smiths`i on ratsionaalsem kui kuulata kaasaegseid autot(junn)iga soul`i- ja hip-hop-tühitaidlejaid. Ei saa olla mingit sügavat armastust kunstliku ja võltsi vastu. See on kõigest kuulaja afektiseisundis viibimine. Peab muidugi ise ka piisavalt säsi olema, et üleüldse sellesse seisundisse sattuda. Hing jääb tühjaks ja peab hakkab valutama. Kaks lugu kogupikkusega 1000 sekundit roomavad laisalt ja vastuvoolu, lohisedes omi arusaamu ja põhimõtteid järgides eikusagilt eikuhugi. Kuhugi, mida ei ole (ja ei ole ka olnud ega saagi olema). Ometi mulje, mis neist hõredatest ja primitiivsetest trummidest, pealtnäha hoolimatult droonivatest klahvkadest, juhuslikest kidrakatsetustest ning lohisevast häälutusest jääb, on kahtlemata mõjus ja uuesti kutsuv. See on päris (elu). See ei ole perusindi. See on pärisindi ehk eksperimentaalne indi. Selle on väljutanud mitu leibelit – Zone FusION, Head Handmade Tape ja Le Colibri Nécrophile (need leibelid on niikuinii üksteisega tihedalt seotud).
