- Fusion
- Jazz rock
- Easy listening
- Cinematic
- Art music
- Progressive
- Psychedelic
- Jazz funk
Võiks kujutada ette maailma, kus makstaks muusikutele iga akordi tekitamise eest. Tahaks näha, kas näiteks ämbient-, droon- ja minimalismile pühendunud muusikud jääksid truuks oma nišile või täheldaks varsti suunamuutust (ja kõrvalprojektide teket). Prantsuse klahvpillimängija Martial Solal oleks uues reaalsuses rikas mees – isegi arvestades selle kaheksaloolise albumi suhtelist lühidust (ükski lugu ei ületa siin nelja minutit). See on fusion/jazz rock-album väheste vihjetega funk-muusikale, kuigi juhtivaks instrumendiks on klaver ja elektriklaver. Kitarr üleüldse puudub, ujudes seetõttu vastuvoolu traditsioonilisele fusion'le. Tõepoolest, siin on palju noodivahetusi, ohtralt muusikalisi rõhuasetusi ja laade, lummavat soleerimist. Teisisõnu, Solal rokib täiega – võib kindel olla, et särk mehe seljas on märg ja näpud tuimad pärast intensiivset mänguperioodi. Aga punkte ei jagata (ainult) mänguilu eest – Solal ja teda toetav trio hoiavad üleval harmoonilist dünaamikat, siukest kerget laundžilikku lippamist, mis kohtudes tehnitsistliku vormiga tekitavad kuulajas ühelt poolt tähelepanu äratava pinge ja teisalt sulanduvad mingil määral üksteisesse. Albumi pealkiri võiks ju vihjata rongi liikumisele, äkki isegi selle jõllitamisele/trainspotting/ eeldusel, et see rong oleks kirju ja meeleolu loov. Oli paar kuud tagasi uudis, et Suurbritannias pandi liikuma LGBT-rong. See ju igati sobiks. Algselt anti plaat välja plaadifirma PSI poolt, aastal 2020 on seda teinud mitu leibelit.
