- Post-rock
- Ambient rock
- Lo-fi
- Avant-rock
- Art rock
- Indie rock
- Alternative rock
- DIY
- Improvised music
Nagu näha plaadiümbrise paremas alumises nurgas – "tuumaseen" püsti
täies hiilguses – on käesolev üllitis osa Year Zero
diskograafiast. Plaadifirma, mis on seotud Johnny Zchivago'ga,
ainupostitajaga blogis Die or DIY, pakkudes seekord suhteliselt
rahuliku meelelaadiga katsetusrokki Leicester'i triolt – külgnedes
postroki, ämbiendi, elektroonika ja indiroki piirimail. Vahetevahel
omandades tee-seda-ise (kaitse)kihi. Natuke
improviseerimist-nupukruttimist. Ikka ja jälle on küsitud
(kitarri)rokkmuusika tervise ja surma ja sellest rääkimise
asjakohasuse järele käesoleval ajal (kas Elvis on surnud?).
Kuulates Year Zero diskograafiat (ja käesolevat) üllitist, on
teated vanakese enneaegsest surmast liialdatud. Pigem peaks rääkima
popmuusika-levimuusika surmast, kuna vokoodrimasinat ja elektroonikat
on sügavalt kuritarvitet, et toota maitsetuid
meloodiate-harmooniateta poplaulukesi. Kunagi kiruti 80ndaid ja nüüd
90ndaid – justkui oleks siis suurt jama salvestatud – aga nimetet
dekaadidest pärineb palju suuri albumeid ja suuri laule.
Siinkirjutaja arvates on viimased 7-8 aastat popmuusikas olnud
suhteliselt asjatud – midagi asjalikku (samas ennustan – ilmselt
märkimisväärimatut ajaloolisel tasandil) on aeg-ajalt läbi
tulnud, aga üldine pilt on (varju)surmas püsimine. Andergraund ja
avangard – mida ma seostan peamiselt Bandcamp'iga – möllab
omasoodu, kuigi ilmselgelt illusioonituna ja inertsist. Kasseti- ja
netileibelid destilleerivad jätkuvalt midagi, aga ajaloolises
plaanis ei ole see enam teema. Eks see käesolev seitsmelooline
albumgi on mõnes mõttes teadlik paroodia – kesse ikke paneb
projekti nimeks mõnuga Phool? Very phool.
