EMI
- Electro pop
- Techno pop
- Electronic music
- Kraut-electro
- Art pop
- Post-disco
- Synth-funk
- Robot pop
Kuulates käesolevat, Kraftwerk'i viimaseks jäänud üheksandat stuudioalbumit tuleb tõdeda, et Düsseldorf'i legenditest oli saanud kas rohkem või vähem tunnustatud euroopalikkuse maamärk, kes alustas 1970. aastal väga olulise albumiga, mis katsetuslikkuses ja lõpuleviiduses tegi silmad ette ka kaasteelistele CAN'ile ja Neu!'le, mida hiljem võib-olla suutis korrata üksnes Faust. Kuigi Hütter ja Schneider kippusid hiljem väärtustama esimesi üllitisi vähe (arusaamatul põhjusel isegi häbenesid neid), panustati nendega tummiselt eksperimentaalmuusika roki- ning elektroonilisse suunda. Kraftwerk'i puhul sümpatiseerib nende kinnisideelisus tungida väljapoole kontekstidest ja ajalisusest -- öelda nende kohta, et nad olid omast ajast ees tähendab vaid seda, et valguskiirust ületades olid nad igasugu ajast ning ajastutest ees; nad ise ehitasid jõulise masina, mis robotliku täpsuse ja funktsionaalsusega jättis endast maha jäljed, mida mööda liikudes jõuti kahekümnendatesse tehisintellekti epohhi. Tehisintellektlik poos sai lõpuks lihaks. Nende viimast stuudioalbumit on kummastav kuulata seetõttu, et aasta on 1986; kui nendest mõjutatud muusika oli kasvanud krutskiliseks pungiks ja kunstrokiks ning sealt edasi uueks laineks, teist haru pidi põrandaaluseks eksperimentaalelektroonikaks ning industriaalmuusikaks ning kolmandaks mustade ameeriklaste mahitusel kusagil Mootorite Linnas, Tuulises Linnas ning Suures Õunas klubikultuuriks nii niši tähenduses kui ka üldisemate (pop)muusikaliste ilmingutena ning siirete andjatena. Jälgides kasvõi seda kaheksakümnendatele iseloomulikku möllu, siis Kraftwerk ei huvitanud ümberringi toimuv, nad liikusid mööda oma loogilist rada -- sujuvalt ja efektiivselt. Nende muusikas ei ole ju kaheksakümnendate vaibi kuulda. See lihtsalt peegeldab seda, et Saksa nelik ei pidanud kuhugi kohta leidma -- nende endi loodud ruum oli üksnes nende endi päralt. "Electric Cafe" on igati ahvivaimustust tekitav taies -- isegi siis, kui see ei asetu nende parimate albumite toppi, on see absoluutskaalal ikkagi väga hüva muusika. Nende lokaalne haare ulatub üle Euroopa -- ühelt poolt lauldes eri Euroopa keeltes ning nähes vaimusilmas Euroopat maailmavaimu teokstegijatena. Kui Teutooni mõtleja Hegel olla seda öelnud pärast Saksamaad okupeeriva Napoleon'i nägemist, siis maailmavaim oli pärast Väikse Korsiklase luude lahustumist happelises pinnases aktualiseerumas kusagil mujal -- mitte kuigi kaugel keisri jalajälgedest Saksamaal. Sellesse on kontsentreerunud nii Nibelung'ide laulud, Wagner'i aariad kui Stockhausen'i uudne mõtlemine; aga ka Teise ilmasõja järgsetest õudustest eemaldumine ja destruktiivse energia plussmärgiliseks muundamine. Positiivne plaan teisisõnu. Siin kostub vastu neliku soov muutuda tagasi inimesteks või vähemalt soovides, et neid mõistetaks emotsionaalsetena ja humanistlikena. Teidisõnu -- inimeste teenijatena oli neil õigus samuti eelpoolmainitud omadustele (kuidas nad teisiti saanuks olla headeks abilisteks!). Siin on see maailmavaim kõrvuti oma ajastu tugevuste, jõnksude ning haavatuvusega. Dial again! 8.5 (8.0-9.0)
