Atone -- Un Jour EP (2004)

Autres Directions In Music/Archive

• Ambient pop 
• IDM 
• Plinkerpop 
• Indietronica 
• Electronic music

Antoine Monzonis-Calvet (tuntud ka kui Ladyatone) on Prantsuse produtsent, kes tegutses nullindatel Galliamaa elektroonilis-eksperimentaal(pop)muusikaskeenes. Tema looming paikneb mugavalt inditroonika, downtempo, lõdvestust pakkuva elektroonika ning ämbienthõngulise IDM-i ristumiskohas; segades sooje, orgaanilisi tekstuure keerulisemate elektronimpulssidega. Atone'i heli on introspektiivselt atmosfääriline, tundudes isikliku ja sidusana; mis on loogiline, kuivõrd olles näide ajastu isetegemise ja stiilide risttolmlemise hõngust. Kõik see kirjeldatu on ka esindatud käesoleval 5-loolisel taiesel, artisti esiküllitisel, pakkudes kaunikõlalist sügavust, millesse on intensiivsus sisse kätketud -- kõlades isegi natuke ähvardava, natuke hoiatavana. Hoiatus ei ole konkreetne - millelegi osutav -, vaid esteetiline võte, mis ei kohusta kuulajat millekski. Prantslase muusika lugude lõikes ei eristu siin tugeva variatsioonina, vaid pakkudes ühtede ja samade helilompide (pisi)detailset ülevaadet ja võrdlust. Mistõttu võib Atone'i muusikas tajuda omamoodi trotsi -- piiratud arvu helivõtete ja -värvingute esitlemist, nende võimalikkustega manipuleerimist, nende elluviimist, ka nende lõputut ringkäiku-kordamisest saadavat (rikutut?) naudingut. Mida paganat see tähendab, seda ma ei tea. 7.5 (7.5-8.0)

Dirge -- Fountain EP (2004)

Autres Directions In Music

• Art rock 
• Indie folk 
• Chamber rock 
• Slowcore 
• Post-rock 
• DIY 
• Folk indie

Ei ole paha taies see viielooline, kuigi purskkaevust ootaks isegi suuremaid üllatusi välja purskumas. Pigem ootaks traditsioonilisest rokkbändi pillipargist ning tšellost sügavamaid helisid välja immitsemas. Kõik instrumendid on kenasti esindatud, ent võib-olla jäävad esmapilgul üksteise suhtes liigagi paralleelseks ning segunematuks. Iroonilisel kombel lugu "Hidden Track" kannab laulukirjutamisoskuse kõige paremini välja. Midagi nende kaasmaalaste Natural Snow Buildings'i - mis teatavasti on ilma parim punt - ning Low' muusika ristumiskohtade inspiratsioonipurukestest toituv eepilisus. Kaunis ballaad, sugereeriva vokaaliga, ning jää hakkab lõpuks liikuma. Teisisõnu, kui spordist -näiteks jäähokist - otsida analoogi, siis otsiks võrdlust mängijaga, kes tritsutab omalt poolelt, mängib üle vastaste viis mängijat ning tehes veel enne täistabamust efektse pirueti ümber värava. Muusikalises mõttes seda Prantsuse trio teebki, võib-olla värav jääb neil viskamata, ent mängu põnevus on sammhaaval üles köetud. Loos "Phone" lisanduvad eelpoolmainitud instrumentidele süntesaatoril visandatud telefonitooni tukslemised, kuigi ka kitarriakordid muutuvad seestunumaks. On tunda rünkpilvede kogunemist, õhu galvaniseerimist enne välgu sähvimist. Kõik muutub kardinaalselt kuulaja ümber. Ka sissejuhatuseks on Casio'ga tehtud elektromehaaniline hõllandus. Kokkuvõtvalt on siin loodud oma hoolest, pingseisunditest (nt ühe bändiliikme paha pohmakas pärast jama jõulupidu, tundes talumatut vaikust sisemuses) ning tõestamisvajamatusest kummastav heliilm, kus igal noodil ja helivarjundil on tugev emotiivne loogika -- hoides kuulajat kütkeis. Algul mainitud pealispindsus tagantjärele osutus nii viirastuseks kui ka lõksuks, muutudes mängu loogika oluliseks osaks. 8.5 (8.0-9.0)

Dudley -- Seasonal LP (2003)

Autres Directions In Music/Bandcamp

• Art music 
• Alternative dance 
• Indie folk 
• Lo-fi 
• Modern classical 
• Indietronica 
• Cinematic 
• DIY 
• Post-classical 
• Folktronica 
• Neokrautrock 
• Hip-hop 
• Folk indie

Stéphane Bossard'i (SB) ehk Dudley 9-looline taies Autres Directions In Music-nimelise netiplaadifirma all on kõigiti fantaasiat küttev, st pakkudes sügavaid harjutusi helilises arhitektuuris. Võttes kontseptuaalse vihje Jungi arusaamast, et unenägu on teater, kus unistaja on korraga stseen, näitleja, suflöör, lavastaja, autor, publik ja kriitik, toimib album subjektiivsuse suletud ahela ökosüsteemina. See on sügavalt isiklik, isetegemise ideest lähtuv alateadvuse uurimine, mida väljendatakse hoolikalt viimistletud helipaletina. SB navigeerib keerukal moodsate voolude kaardil: madal kohtub kõrgega, ometi see ei ole niisama tõde, niisama lihtne tõde kui see esmapilgul võib paista. Konstrueeritud lihtsus (kohati koguni lihtlabasus) võib olla vägagi kandev. Albumi raamistiku moodustavad sageli elegantsed, minimalistlikud struktuurid, meenutades kaasaegse kammermuusika täpsust. Rütmiline pulss - kohati motoorne ja ühtlane, teinekord aga vigane ja fragmentaarne -, andes 35 minutile edasiviiva hoo ja sõmerja tekstuuri tunde. Vaatamata kõrgele intellektuaalsele mõistestikule säilitab album sooja kunstilise muusika kvaliteedi, kuivõrd tundudes käsitsi valminuna, eelistades toorest emotsionaalset resonantsi steriilsele stuudiotäiuslikkusele. Žanripiiride ületamine on postmodernistlikul ajastul tavapärane, kuigi nende ületamisest tulenev tulemuslikkus nõuab spetsiifilist alkeemiat. Või siis laiendades mõtet -- SB leiab nendest ristumiskohtadest lisaenergiat; ristumiskohad ja teelahkmeid sildavad pontoonid ülenevad rituaalseks ruumiks ning ohverdamiskohtadeks. Näiteks artist ei aseta elektroonilist rütmi klaverimeloodia peale -- ta põimib need kokku, kuni eristus muutub ebaoluliseks. Flamenko-kitarre, mida saadavad kohmakad rütmihakatised ning teisalt loovad veelgi kontrasti - et mitte öelda kavatsuslikku liialdust - vägagi filmilinalikud orkestratsioonid. Ning hip-hop'i lohisevatest rütmidest sämpledeelse horisondi ihaluse kontekstis ei saa ka üle ega ümber ning sugereeriv sünteetika rahuldab akustilise poole tumedamaid, iharamaid fantaasiaid. Nagu juba öeldud, siis täidab Bossard selles heliteatris kõiksugu rolle. Ta on keerukate kompositsioonide autor, näitleja, kes esitab ning olles kriitik, kes lihvib servi, kuni asi muutub oluliseks. Tulemuseks on kujutlusvõimeline teekond, mis tundub selge unenäona: elav, kohati sürreaalne, kuid juhitud oma seesmisest, eripärasest loogikast. 9.0 (8.0-9.5)