Orgonon Sound Machine – Ashes (2023)

Soisloscerdos/Bandcamp/Archive.org

Neokrautrock/Cosmic synth/Alternative dance/Art rock/Avant-funk/Psychedelic/Kosmische Musik/Acid techno/Motorik

Kaasaegse muusika juures näikse häirivat elutus ja pealiskaudsus -- isegi kui vorm on uhke ja mõnikord ka põnev, ei jää see reeglina siinkõnelejat kummitama (eks igat helikandjat tuleb eraldi vaadata). Võrreldud on isegi kaasaegse popi keerukust jätsuga, ent see ei ole argument. Kuulaks siis pigem transgressiivset Stereolab'i, Broadcast'i, Seefeel'i ja Boards of Canada't, milles on ainest, sügavust ja stiili rohkem. Põnevam on pöörduda minevikku oma isade-emade ja isegi vanaisade-vanaemade manu, kes tegid mussi põnevalt ja hingestatult. Näiteks Kraftwerk, The Silver Apples, John Cage, Faust, Harmonia, Brian Eno, keda on mainitud Itaalia artisti mõjutajatena. Ega's ka Eliane Radigue, Delia Derbyshire, Neu!, Tangerine Dream ning Ash Ra Tempel ei ole külgi mööda maha jooksnud. See on tegelikult hämmastav, kui elav oli varane elektronmuusika. Käesolev on mööndustega kosmiline psühhedeelia Moog-süntesaatorite supis, viies inimesi helgesse tulevikku, mida tegelikkuses kunagi ei tule. Ilmselt seda mõistab ka autor, kuivõrd albumi pealkiri osutab lõpetatusele. Niivõrd palju on midagi uhmerdatud, et asi on ära kulunud või maha põlenud. Või püsib visalt lootus uuele koidikule. Siin seda lootust turgutatakse Teutooni kosmilisest muusikast pärit rütmide ja meloodiatega, muutes seda rohkem kaasaegseks (tantsu)muusikaks. Tegelikult on asi isegi sümpaatsem -- Orgonon'i muusikas on 80ndate lõpu ja 90ndate alguse analoogtümmi, mis on ühtaegu nii mahlakas, veits risune kui müstiline matakas. Tõsi, loos "The Un Popular 01" olevad orientaalsed mõjud ja kerge madalsageduslik vaib vihjavad Muslimgauze'i esteetikale -- sealt edasi osutuspunktile ja piirialale, mis on ühtaegu nii ühendav kui konfliktne. Lõpuloos kannab maagiline tume funk kuulaja veelgi meeldivamalt randa. Mõned asjad on igavesed ning on mõeldud kestma. Kaasahaarav ja meisterlik süntees.

8.5 (8.0-9.5)

James Hoehl – Called Alien Transmission (2023)

Etched Traumas/Archive.org

Ambient/Electronic music/Ambient drone/Minimalism/Kosmische Musik/ Post-rock/Space ambient/Microtonal/ Shoegaze

Varasemast on käesolev autor esindatud päeva lugudega kolmel korral blogis -- olen markeerinud Hoehl'i muusikat küll droonmuusikana, küll ämbiendina (nii tava- kui tumevariandina), isegi New Age-virvenduste ja progressiivelektroonikana. Ka mikrotonaalsus on läbiv märge. Käesolev teos püüab tulnukate signaale avakosmosest, mis on ühtaegu nii kasin kui ülev protsessi ja tulemusena. Droonhelid kõlavad kohati (pool)sümfooniana, mis siiski näikse avaruumis kihutavat tohutul kiirusel tundmatusse; siiski pakkudes vaheldust emotiivset pinget kruttides ja maandades. Kohatine polüfoonia on rabav -- seda nii väheste muutuste, spetsiifilise vibratsiooni, inimhääl(utust)e kui tektooniliste efektide kasutamisega. Isegi helikriukse-läägamist on sisse kootud. Eraldi tooksin välja loo "Go Into Exile", mis kõlab sarnaselt mõne kosmilise postrokk-kombo või atmosfäärilise kingapõrnitsemispundiga. Tõepoolest -- kitarrid, trummid, tagurpidi raadavad heliefektid mõlemas helikanalis --, millest omakorda kasvab välja hõõguv bassine droon -- tekitavad uue sünteesina meeliülendavat hingeärritust. Kindlasti üks selle aasta lemmikalbumeid.

8.5 (8.0-9.5)

Presque Papegaai -- Dusty Dawn (2023)

Higher Living/Bandcamp

Neokrautrock/Indietronica/Post-rock/Electronic/Art rock/Drone pop/Psychedelic/Avant-pop/Motorik/Avant-funk

Presque Papegaai 6-loolise pooletunnise albumi ühes loos rõhutatakse korduvalt, et "all is up to you". Praegu arutatakse laiemalt, et mis saab Iisraeli-Hamasi konfliktist -- et kellel on õigus? Kogu see inimlik moraal ei maksa tegelikkuses mitte midagi, kuna kõik taandub ausale looduslikule printsiibile -- tugevam võtab oma; ning tugevam on see, kes on nii isiklikus plaanis kui kogukonna-rahvana rohkem vaeva näinud-tööd teinud. Selle eelduseks omakorda on, et on põhimõtted ja usk, millele truuks jäämise nimel nähakse vaeva. Kellel tugevama printsiip meelest on läinud, vaadaku loodusfilme kiskjatest -- nad on osavad tänu miljonite aastate jooksul arendatud oskustele. See ei ole ainult instinkt, vaid ka tarkus ja kavalus. Laiem tarkus seisneb näiteks selles, et end kui tapamasinat tuleb ohjeldada -- ei saa ega tohi tappa lõbu pärast -- looduslikud eeldused nõuavad uut kõhutäit mõne aja pärast. Kui on vaja, siis tuleb teha koostööd. Arusaadav, et verbaalne pool on osa strateegiast ning omaette majandusharu, ent tugevad näevad seda läbi ja ei lase ennast segada. Ka muusikas on pinnale jäänud pigem need, kes oma asja on arendanud ja moevooludele kui sügavale faktorile trääsa näidanud. Kui rääkida kaasaegse indimuusika olulisematest artistidest, siis üheks on kindlasti Michael Rother'i-Klaus Dinger'i duo. Isegi väga konkreetse Neu! loo -- "Isi" -- võib välja tuua, millele kaasaegne elektroonilise kaldega postrokk ja indielektroonika toetuvad. Stereolab, Broadcast, The American Analog Set, The Dylan Group, The Mercury Program, Ladytron, Hood, Tortoise, Ruhr'i piirkonna uuslaine. Lisaksin veel ka Mouse On Mars'i ja Boards Of Canada. Ka käesolevas teoses kõneleb kõik eelpoolmainitu -- siin on täpselt väljamõõdetud motoorset funk'i, mis ühtaegu tekitab ja pühitseb kui eneseküllane üksus. Kitarrid, süntesaatorid ja trummid tekitavad eri kombinatsioone, erineva tugevusega gravitatsiooni ning pinnavirvendust. Energia ei lähe sellest helikerast kaduma, vaid formeerub ümber. Kõik see kandub üle kuulaja vaimsele ja füüsilisele tasandile vibreerima.

8.5 (8.0-9.0)

Hometaping -- The Summer Wreath EP (2006)

Earth Monkey Productions

Indietronica/IDM/Folktronica /Plinkerpop/Art pop/Toytronica

Hometaping'u 4-looline pärineb aastast, kui Itaalia tuli viimati jalgpallis maailmameistriks; muusikas võimutses uusveiderfolk ning lo-fi artistid hakkasid kasutama hästivarustatud stuudiote võimalusi. Muidugi oli olemas meinstriimmuusika, ent nagu alati -- seal oli kõike ja mitte midagi. Ehk peaasjalikult alates David Bowie'st -- see on olnud varastamise ja lahjendamise kultuur. Käesolev taies illustreerib üht transgressiivset tahku indimuusikas, mille suurkujud otsapidi olid Stereolab, Mouse On Mars, Cornelius, Lali Puna, The High Llamas ja Broadcast; teisalt seesuguse muusika otsesem epitsenter oli koondunud Ruhri piirkonda ning Morr Music-nimelise plaadifirma ümber. Elektrooniline indimuusika, mis võtab elemente nii intelligentsest tantsumuusikast, prügistest ja roostes rütmidest, algoritmistatud folkmuusikast ning naiivpuutega elektroonilisest tunnetusest. Kena ajaperiood oli. Kahtlemata nõnda see oli.

8.0 (7.5-8.5)

Vanity Puppet & Filmy Ghost -- Dead Vanity (2018)

Witch Spectra

Witch house/Avant-garde/Electronic music/Sound poetry/Drag house/Newbreed/Dark ambient/Experimentalism

Tšiili produtsendi Sábila Orbe ja Ühendriikide lauljatari Vanity Puppet'i 8-looline taies, mis ekspluateerib nõia-, okultismi- ning gootitemaatikat elektroonilises võtmes. Õigupoolest kogu plaadifirma Witch Spectra esteetilis-ideoloogiline alus on nimetatud teemadele üles ehitatud. Muusikaliselt on käesolev teos kahtlemata nullindate lõpu-kümnendate alguse haibist elik drag house/witch house-stiilist mõjutatud, pannes rõhku gootijoodeldamisele ja häälutamisele. Kui witch house-artistid omandasid produtseerimisnõkse jämedate bassiliinide ja kurjade tumesündifoonidega manupuleerimisel, siis käesoleval on pigem tajutav stiili DIY-lähenemine -- muusika on pealtnäha hõre ja passiivne. Kohustuslikud elemendid on küll esindatud, ent ühtne madalatele sagedustele toetuv rusikas on hajunud sõrmede piklikvarjudeks ja nukkide haloringideks. See ei ole negatiivne nending -- see on mänguväljaku rajamine huvitavale häälefantaasiale, mis luitunud pinnases võsub. Teisalt ilma kahtlusteta on taies mõjutatud seesugustest (eksperimentaal)häälutusgigantidest nagu Meredith Monk, Joan La Barbara ning Laurie Anderson.

8.0 (7.5-8.0)

MoHok + Tokee -- Dark Sun (2023)

Mahorka/Bandcamp

IDM/Modern classical/Electronic/ Downtempo/Martial industrial/ Neoclassical

Selle albumi pealkiri võinuks vabalt olla ka "Nameless", kuna kõik seitse lugu on nimetatud seesinatselt. Arvestades albumi väga eriilmelisi käänakuid, tuleb nentida tumeda päikese muutuvat iseloomu. Ehkki helget külge on siin näha, toimuvad varieeruvused peaasjalikult tumedamas sfääris. Kaasaegse klassikaga teos algab, ent teisest loost alates hakkab muusika elektroonilisse võnkesse vajuma ja vimkasid sisse pilduma. Trikitamine on täheldatav just lugude vahelises võrdluses, kuivõrd lugude siseselt on tulemus suht vähevarieeruv ning kättesaadav. Ent seesmiselt varieeruv niivõrd, et ei muutu tüütuks. Neoklassika, sõjaindustriaalmuusika, helisev intelligentne tantsumuusika, kesktempos jooksutatud rütmid. Lemmiklooks on teine lugu, mille meeleheide elektroonilise pulseerimisena meenutab Godspeed You! Black Emperor'i tipphetke nimega "Sleep".

8.0 (7.5-8.5)

Nihil Limit -- First EP (2004)

17 Sons//Jamendo//Bandcamp

Alternative dance/Hi-NRG/Electronic music/Electro/Electro-house/Minimal synth

Mida muud võikski oma esimese üllitise pealkirjaks panna kui mitte "esimene". Numbriline markeering on päris hüva, kuna nimelise üllitise puhul paneb mõtlema, et mitmes see või too artisti diskograafias üleüldse on. Prantsuse leibel 17 Sons oli viljakas plaadifirma, mis üllitas huvitavat muusikat nullindate keskpaigast kümnendate alguseni. Käesolev 21-minutiline on just seesugune, mis plärtsub eri stiilide piiridel, olemata tegelikult tõupuhas vaatamata ülalmainitud stiilidele -- seesugused asjad kipuvad piisavalt mängulised ja huvitavad olema, et kõrv kreeni vajuks ja jalg tatsuma hakkaks. Ühelt poolt minimalistlik -- et mitte öelda helilistelt eeldustelt kasin -- ning teisalt meeliliigutavalt kombineeriv. Rütm taob suht monotoonsel sagedusel, ent paralleelkanalis elavad vilgast elu elektrojurakad. Jörisevad, undavad, huugavad -- justkui elegantselt krampides tõmmeldes. Ning pannes ka kuulaja võnkuma. Minimalistlikust sündimuusikast väljakasvanud äge tantsukas.

8.0 (7.5-8.5)

Line Noise -- Soul Clouds EP (2004)

Camomille Music

Balearic house/Easy listening/Electronic music/Organic electronica/Deep house/Chilltronica/ Ambient pop

Avastasin, et olen sellelt kolmelooliselt EP'lt valinud päevalugudeks välja kaks kolmandikku; ent arvustust veel kirjutanud ei ole. Väljaandjaks Kanada leibel Camomille Music, mille eestvedajaks oli samuti muusik (Vincent Fugère aka Muhr). Line Noise on ameeriklase Rudy Gonzalez'i ühemeheprojekt, kelle lõunamere päritolu annab helindis kahtlemata tooni. Paradoksaalsel kombel on ta omast ajast kümnendi võrra ees -- lähtudes tõdemusest, et see kõlab kui post-chillwave'ilik taies; sellal kui chillwave'i esilekerkimiseni kulus veel 4-5 aastat. Vahet ju väga ei ole, on see pärit Vahemere või Kariibi mere kallastelt. Ämbient, hauss, pärishelisid järelematkiv (või hoopiski moonutav) ripptooli elektroonika. Sügav ja pinnapealne, tulles esile lahutamatult ning käsikäes. Väärt meduusjas hõllandus Florida poolsaare tipust. Ei tea, kas saarlased-sõrvelased viljelevad ka neeme tipus Sõrve biiti.

8.5 (8.0-8.5)

India del Espacio -- El Acostumbrador: Fluidos Culturales (2010)

Embajadores de la Música Colombiana

Free folk/New Weird Columbia/Improvised music/Freak folk/Avant-folk/Psychedelic/Drone folk/Folk punk/Weird folk

Selline on ühtede kolumblaste nägemus vabafolgist ja sellepõhisest impromuusikast, mida nad Embajadores de la Música Colombiana-nimelise leibeli all on lükanud peaaegu paar dekaadi. See teos jääb pikanimelise plaadifirma keskmisesse perioodi, peegeldades tollaseid folkmuusikaga seonduvaid tendentse maailmas (plaat muuseas on üles võetud Šveitsis), ent teisalt loomulikult esitades oma nägemust. Eeldatav ühtne kontseptsioon laguneb meeldivalt. Nagu juba öeldud -- improvisatoorne folkmuusika, mis põhiplaanilt on kitarridega plõnnimine, millele koovad psühhedeelset kudet drooniv meIoodika ja ianandersonlik flööt, ninakad elektroakustilised heliefektid; lauldakse lisaks tavapärasele hispaania keelele ka prantsuse keeles -- oluline on, et naishääl impulsiivselt sugereerib, trikitab, tulistab; tehes haake üles-alla, paremale-vasakule, ette-taha; ja vastupidi. Folki suisa ristates pungi ja ehk ka hiphopiga; samuti Balkani mustlasmotiividega umpa-umpa lisab aeg-ajalt koloriiti. Nii see album kulgeb dünaamiliselt võiduka lõpuni.

8.0 (7.0-8.5)

4Thieves – Four Days (2022)

 

Mahorka

Archive.org

Bandcamp

 

• Electronic music
• Chamber pop
• Psychedelic
  
• Indietronica
• Alternative dance
  
• Ambient 
• Club dance

 

Neli päeva võivad olla erinevad eri põhjustel. Olgu selleks objektiivsed või subjektiivsed põhjused. Viimatinimetatu on kahtlemata loomeakti aluseks, väljendamaks isiklikke pingeid, tunge ja vajadusi. See on taltsutamata energia, mida tuleb ohjata rituaalidega – nagu nentis Ameerika mõtleja Lewis Mumford. Käesolev taies – mis on kirjutatud 2022. aasta neljal esimesel päeval – on hea näide mainitud eriilmelisusest, eriilmelisest võnkumisest, võnklemisest – ehk koguni siseheitlustest. Kuigi valdavalt elektrooniline on selle muusika juured ühtaegu ka indimuusikas. Lisaks nätsukummilikult hüplevatele klubirütmidele, mida avaloos on vürtsitatud kidra akordidega, kuuldub puhtakujulist kammerpoppi – harfi arpedžotesse tungivad kõrgeks keeratud psühhedeelsed ämbientheiastused, mis tõstavad kuulaja kõrgemasse dimensiooni. Loo alguse häälutused toovad meelde Slowdive'i albumi "Pygmalion" maagilised hetked. The Ambient Boogie" on tõepoolest siinne tipphetk. Loos "Imagination" ilmneb My Bloody Valentine'i ja Slowdive'i mõju M83 kaudu. Tõsi, "M83likku" muusikat tehti juba kolm dekaadi tagasi – ärme unusta Slowdive'i teost "5 EP", Chapterhouse'i albumit "Blood Music" ning loomulikult Seefeel'i. Ähmasus ja ambivalentsus, milles samas on tajutav happeks teisendatud tung millegi konkreetse ja maise järele. "Five and Sisters" on kaunikõlaline kussutav viibe kuulajale hüvastijätuks. Neljaloolise on üllitanud Bulgaaria plaadifirma Mahorka. 

 

8.0 (7.5-9.0)

Celeste Betancur – Secretos del viento (2021)

 

Pueblo Nuevo

Archive.org

 

• Experimental electronica 
• Avant-electronica 
• Abstract 
• Live coding 
• Ambient 
• Microtonal 
• Sound poetry 
• Sound art 
• Cosmic synth 
• Ambient

 

Eeldades, et elektroonilise kui pealtnäha võõra ja irratsionaalse fenomeni kasutamise mõte seisneb ellu ja mõtetesse sugeneva absurdi tõrjumises, siis jah, teguviisile antakse nägu ja tegu. Elik mõte. Irratsionaalsst saab ratsionaalne. Celeste Betancur'i 7-loolise albumi helikude vibreerib ja tuksleb, pakkudes minimalistlikku kodeerimist viisil, mis võiks ehk kirjeldada seismoloogilist aktiivsust tegutsema hakanud vulkaani ümbruses. Ka vulkaan on midagi võõrast, mis ei allu ei inimese tahtele ega soovile. Ei jäta valikuvabadust – kas jooksed, või ei jookse enam kunagi. Yellowstone ja teised supervulkaanid vaenulike võõrastena ootavad aktiveerumise aega. Käesolev helind võib olla võõras juba seetõttu, et kõiksugu koormav last on kõrvale heidetud. Helimustrite sagedus loob ehk mingisugustki tuttavlikkust, mille rustikaalne mulksumine saab aeg-ajalt täiendatud inimhääle ebahariliku väljendusviisiga (ohked, sosinad, häälutused). Isegi kitarriga püütakse ühes loos dialoogi alustada, ent see ei ole antud kontekstis kuigi oluline. Hoopis loo "Sortilegio III" kosmiliselt pulseeriv süntesaator tundub valge laevana päästvat kaduvaid hingi keset mürgipilvi ja ebastabiilset maastikku. See album näikse avarduvat iga järgmise kuulamisega, ent sulgen hetkel ukse. 

 

8.5 (7.5-9.0)

Jazz One Beats – The MPC Files (2021)

Dusted Wax Kingdom

Bandcamp

 

• Hip-hop 
• Rap 
• Breaks 
• Urban music 
• Sampledelic

 

24 lugu mahutatud 60 minutisse. Kui üht kaasaegset hiphopi mudelit aluseks võtta, siis nii see on. Just seda mudelit, mida populariseeris Flying Lotus. Kus rõhk ei ole niivõrd suulisel osal kuivõrd biitidel, meeleoluloomel, kulgemisel. Dekonstrueeritud räppmuusika, milles kõnelevad jätkuvalt vanad elemendid, ent need on toimetatud teistsuguses järjekorras, olles teistmoodi kokku klapitatud ning aktsentidega vürtsitatud. Ka siin on olemas agressiivne gängstaräppi iseloomustav sõnaline pool, ent kussutava heli taustal omandab see vähemolulisema tähenduse. Vokaal on üles sätitud puhttehnilise instrumendina, mitte niivõrd maailmavaadet väljendava portaalina. Lihtsalt üks funktsionaalne element teiste võrdsete seas, Iuues nii tasakaalu- kui vastupunkti. See dekonstruktsionistlik, autoriteeti tõrjuv aspekt on võimaldanud räppmuusikal levida veelgi enam globaalselt, mille üheks koondpunktiks näiteks on saanud Bulgaariast kureeritav plaadifirma Dusted Wax Kingdom. 

 

8.0 (7.5-9.0)

Humanfobia – PHENOMENA (2022)

 

Internet Daemon

Bandcamp

Free Music Archive

 

• Witch house
• Drag house 
• Newbreed 
• Electronic music
• Experimental electronica 
• Dark electro
• Spoken word 
• Dark ambient 
• Musique concrète

 

Tšiili duo jätkab oma rida; ehkki laiemalt teistsugust, veelgi väärikamat teed – jätkuvalt hoides elus seesugust stiili nagu witch house/drag house nii isikliku muusikaloome kui netileibelite Internet Daemon (varase nimega Cian Orbe) ja Witch Spectra jooksutamisega. Mis omakorda tähendab kohustust leida nii artiste kui teemasid kogumike loomiseks. Witch house kahtlemata oli üks huvitavamaid stiilinäiteid kümnendatest, mis ilmselgelt osutas kristluse pankrotile religioonina – ilmselt need katoliku kiriku sisesed skandaalid avaldasid mingisugust tõrjuvat mõju; alateadvusest tõusis kaskaadina esile Lääne eelnev paganlik kogemus, nõidpreestrite mõjuväli. Albumi pealkiri osutab fenomenile, mis võib olla ka midagi ebaharilikku, üleloomulikku ja maagilist. See seitsmelooline on paras põrguline, mängides oskuslikult nii rütmide kui harmooniatega; lisaks tagurpidi rulluvad helisekventsid ning tavahelidest- ja kajadest läbiimbunud taiesed. Mist Spectra häälutused kõlavad vampiirnaise võrgutusena, mida ümbritsevad ämblikuvõrguna tihked tumekõlalised helindid – see on portaal, millest tahetakse põgeneda, mitte siseneda. Eriti ilmekas on lõpulugu "Into the Pit of Skulls", mis kõlab kui dialoog õudusfilmist sosinate ja karjatustega. Meisterlik teos igast asendist. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Steven Tetzloff – Flyspecks Buzzworld (1985/2011)

 

Archive.org

The Living Archive of Underground Music 

 Meteor Face Tapes

 

• Industrial music 
• Lo-fi 
• Avant-garde 
• Avant-rock 
• Improvised music 
• Dada music
• No Wave
  
• Experimentalism 
• DIY 
• Post-punk
• Outsider music
  
• Psychedelic 

 

11-looline teos avaldati algselt Meteor Face Tapes'i all (ilmselt Steven Tetzloff'i isiklik plaadifirma, kuivõrd tema nimi figureerib ka plaadifirma ülejäänud 3-4 albumil) ning peegeldab kahtlemata tee-seda-ise kassettikultuuri elujõudu California osariigis. Tänu põrandaaluse kultuuri aktivistile ja selles osalejale Don Campau'le on teos pimedusest osalise päikesevalguse kätte tõusnud. Ei ole see piinav teps mitte loojatele endile, küll võib see kimbatust tekitada tavakuulajale. Esiteks eeldatakse tervikalbumit, ent teos kõlab splitalbumina – ühelt poolt tagasihoidlikult kirjeldades kitarrimuusika ((psühhedeelne alternatiivrokk/agiteeriv (post)punk)), ent teisalt justkui industriaalpioneeride algusperiood kohmakate kandiliste rütmide, podiseva rasvase primitiivelektroonika ja kinnisideelisi sõnumeid-silpe kordava solistiga. Albumil on lisaks Tetzloff'ile (laul, kidra, sünt) tegev ka Mauro Aragon (sünt, klarnet, trummid, trummimasin). Kuigi mainitud harud on näiliselt üksteisest erinevad, kuuluvad nad ometi ajalooliselt kokku. Ühisnimetajaks on postpunk, selle mässuline ja mängu muutev hoiak. Sellel albumil muudab veelgi enam mängu tahtmatus väljuda keldrist, kasta vanu juuri ning seda maksimumini kurnata. Kuuluda sõgedasse subkultuuri kahtlaste tegelastega. Ja tulemuse järgi on nende hoiak vägagi õigustatud. Muuseas, Campau'l on hea huumorisoon, kuivõrd on kirjeldanud albumit grungerokina.

8.0 (7.5-8.5)

Lhas Fawn – Numb Terra (2021)

 

Vulpiano

Bandcamp

 

• Drone 
• Electronic 
• Experimental rock 
• Minimalism 
• Avant-rock 
• Krautrock 
• Psychedelic 
• Motorik 
• Art rock

 

Soomlase Jetro Kaikkose 3-looline teos äigab ja kussutab samaaegselt. Algab motoorse droon- ja basstrummi hüpnodialoogina (millel omakorda rullub sünteetiline analoogstiihia), mis on allutatud minimalistliku kontseptsiooni saladusele. See saladus on küll tajutav, ent sõnadesse raskesti pandav. Kui selles pikalt kestvas loos (ka ülejäänud kaks kompositsiooni kestavad vähemalt 16 minutit) on kidrad tasalülitatud (Suppurate), siis järgmistes lugudes muutub pilt hajusamaks, lõdvemaks ja lõtke sisaldavaks. Motoorne pinge ja läige taanduvad, alles jäävad korduvad tsüklid elegantselt loiu trummeldamise ja sordiini alt kostuva kidratööga, mis pikapeale hakkab välja venima, elektroonilisemat ja kriipivamat kuju omandama ja üleüldse pööraseid pöördeid omandama – vist meenus loojale avaloo ind ja kompromissitus. Nimilugu-lõpulugu algab taas sulnilt ja aeglaselt, tagurpidi käänduvate kitarride ja ümberringi pühkivate elektroonilise uhtmetega, mis osutavad temporaalsele suhtelisusele – kõik sõltub taustsüsteemist ja horisondist. Kui see taustsüsteem koosneb huvitavatest eeldushelidest ja kontseptsioonidest, siis kuulajal ei teki mõtet asja tüütust venivusest ja kiusatus sellest loobuda. Nõnda see lugu elliptilisi mustreid esile lohistades lõpule jõuab. Väga korralik teos kokkuvõtvalt. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Ehrler Vogel – In The North Atlantic (2013)

 

Archive.org

 

• Modern classical 
• Art music 
• Experimentalism 
• Musique concréte 
• Electro-acoustic 
• Avant-garde

 

See 6-looline taies võiks vabalt olla saatesarja "Kuula rändajat" saatemuusika – kuigi kitsama diapasooniga, tulenedes albumi pealkirjas peegelduvast informatsioonist, ulatudes Norrast Kanadani; samas ilmselt täites inimajaloo mõjukaima veetee ja olulisimat majanduslik-poliitilist suunda. Vihmasadu ja kauge kõue kuma üksildaste klaveriakordide taamal annavad edasi nii adekvaatset kohavaimu kui loovad puhastavat meeleolu, samuti rasked sammud krudisevas lumes on justkui telepaatiapordi avamine kuulajale. Idüllil lasevad kesta ka kose voolamine ning muretu põhjamaine lauluümin akustilise kidra saatel. Ent on katsetuslikku edasi-tagasi ja tagurpidi rulluvat käsitlemist. Eksperimentaalseimat instrumentatsiooni pakuvad tuulekellad ja sügavad trummikajad, mis sildavad akustilist elektroonilisega. Kokkuvõtvalt – kuigi helilist on siin suht vähe (kuigi ma selles juba kahtlen), on see emotsioone esile kutsuvate tugevate joontena visandatud (see igatahes on kindel). 

 

8.5 (8.0-9.0)

Nicolas Tourney – Music for Piano (2021)

 

Eg0cide Productions

Archive.org 

 

• Drone 
• Avant-garde 
• Experimentalism 
• Conceptual 
• Microtonal 
• Psychedelic 
• Sound art 
• Abstract 
• Ambient drone

 

Täna on rahvusvaheline droon(muusika)päev. Mõeldakse ikka muusikat, mitte neid õhus surisevaid ja vajadusel tapvad asju pähe kukutavaid lennumasinaid (tõepoolest, mis viimase poolteise aasta jooksul on omandanud hoopis teistsuguse tähenduse). Nii et hoolimata selle 12-loolise üllitise nimest on tegu nimetet žanrisse kuuluva taiesega. Tõepoolest Prantsuse eksperimentaator kasutab ühte suurt Saksa tiibklaverit selleks, et objektidega prepareeritult võluda instrumendist välja mitte akorde, vaid resonantse – sageli nende tekkimiseks ja salvestamiseks pikki päevi kulutades. Need 56 minutit peegeldavad arenguid ja muutusi, sageli pelgalt vibreerides ja faase vahetades. Kord on tämber soojem ja emotiivsem, ehk isegi psühhedeelne; kord muutub taas abstraktsemaks ja pelgaks mõtte objektiks. Aeg-ajalt prepareeritud piaanole iseloomulik tämber tuleb esile, ent see helitsükli pulseerimise intensiivsus on tavalisest teistsugusem. Eks see ole seesmise tunnetuse küsimus, ent siinkirjutajale on see droonalbum keskmisest huvitavam ja kandvam. Väga meisterlik teostus viimase päeva lõpuks. 

 

8.5 (8.0-9.0)

Rog – Ambient Box (2021)

 

Bump Foot

Bandcamp 

 

• Ethnotronica 
• Ambient 
• Minimal synth 
• Deep house 
• Progressive electronic

 

Olen täheldanud, et albumid, milles osutatakse otse mingile žanrile, on tegelikult sellega kaudses ja keerulisemas suhtes. Rog on maininud 6-loolise albumi ajendina linna mürareostust, mille keskel tuleb meditatsiooniga leida tüüne meeleolu. Ämbient stiilina on esindatud paljudes žanrites, ning artist pakub laialdast kandepinda – alustades tablatrummide ja bassimüdina diskreetse dialoogiga, mis hilisemates lugudes asendatakse süvahausi, progressiivelektroonika ja suicide'iliku minimaalsündiga. Ning õhutatakse kuulajaid poolsosina saatel ise valikuid langetama. Nõnda see tasakaal leitakse, luues oskuslikult korrastatust, genereerides erinevate helide süsteeme ning takistades ebameeldiva (linna)müra sissetungi. 

 

8.0 (7.5-8.5)

Humanfobia x Mean Flow –▼👻░░░ (2022)

 

Internet Daemon

Bandcamp

 

• Witch house
• Electronic music 
• Drag house 
• Illbient 
• Drone 
• Dark ambient 
• Newbreed 
• Post-industrial 
• Avant-garde 
• Noise 
• Experimentalism 
• Psycho-acoustic 
  
• Neoclassical 
• Ghostwave

 

Võib naljatamisi öelda, et see 9-looline album on mõeldud olema sõnatu. Sõnades väljendamatu, kuna pealkirjaks on pilt/visuaalsed sümbolid. Ometi seda me saame kirjeldada või vähemalt tunnetada – kasvõi vaikimisi. Üllitisel teevad ilma kaks artisti – tänapäeva üks kõige olulisemaid witch house-esindajaid Humanfobia Tšiilist (kes veavad Internet Daemon/Cian Orbe-nimelist viljakat plaadifirmat, hoides jätkuvalt nimetatud žanri lippu visalt üleval, tehes peaasjalikult ägedaid temaatilisi kogumikke); ning teiseks on Mean Flow-nimeline Kreeka müraartist. Siin segunevad meisterlikult ja hunnitult eelpoolmainitud stiilid, kuivõrd artistid oskuslikult töötlevad teineteise muusikat – oskuslikkus tähendab seda, et tume taak ja sünged varjundid ei kao kuhugi, vaid võimenduvad veelgi enam metalli kolksudes, seinte-põrandate naksudes ja kettide klõbisedes; kõik liigub ja koliseb ning ühte ja sama varju ei manata kunagi kahte korda. Vahele veel orelite pikki akorde vaimude mana ja vampiirlike naishäälte saatel, mis tähendab pelgalt koletut nentimist – teeme mis teeme, ent päeva lõpus oleme surnud. Või veel aktualiseerimata potentsiaali armus eluleme. Siin on see aktualiseerimata potentsiaali lõpptulem oskuslikult välja toodud; ehk koguni võidetud, kuna kunst on pikem kui elu. Naishääled kannavad erootilisust – iha kui kõrgema mõistmise vahendit ja surelikkuse poolliitlast-poolvastandit. 

8.5 (8.0-9.0)

Lezet – Misadventures (2021)

 

Murmure Intemporel

 

• Ambient 
• Experimentalism 
• Avant-electronica 
• Drone 
• Minimalism
• Cinematic
  
• Avant-garde 
• Abstract 
• Improvised music 
• Experimental electronica 
• Post-classical 
• Electro-acoustic

 

See kolmelooline on kui heliline võrdpilt jänese ja kilpkonna võidujooksu apooriale. Justkui toimub liikumine (näiliselt) staatilise fenomeni suunas, ent selleni ei jõuta. Ei suudeta seda üle võtta, ei suudeta üheks saada. Nõnda see relatsioon tekib ja muutub, tekitades kummastavaid tundmusi. Lezet on serblane Igor Jovanovic, kes on viljakas ja erinevaid eksperimentaal(elektroonilisi) žanre viljelev artist. Ka nende paarikümne minuti vältel on esiplaanil nii ämbient kui droonmuusika (või on see tõlgendatav abstraktse aegluupelektroonikana) ning klassikalise muusika varemetele rajatud improviseeritud elektroakustika. Aga jah, avalugu on tapvalt kaunis ämbientmuusika. Panoraamne ja maagiline – visuaalselt etem ükstaspuha millisest Hollywood'i filmist. 

 

8.5 (8.0-9.0)