Heven
- Neo-psychedelia
- Power pop
- Alternative rock
- Remixes
- IDM
- Breakbeat
- Alternative dance
- Electronic music
- Jungle
Borax kindlasti oli üks Eesti indiroki nurgakivisid 90ndatel (ning järelikult ka loovas plaanis), ning käesolevast taiesest möödub tuleval aastal juba kolm kümnendit. Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud kultuurilisest sulast kerkisid esile bändid - kahtlemata Röövel Ööbik oli suureks erandiks, hakates rada sisse lükkama juba 80ndatel - mil kohalikud kitarrimuusikale keskendunud lõngused innustusid Lääne indimuusikast. Aga oli ka, millest ja kellest innustuda! Nii tolles hetkes kui ka paarikümne aasta retrospektiivis. Siiski Borax erines nii Dallas'est, Bizarre'ist kui ka Dreamphish'ist (kui võtta väljapaistvaimad kaasaegsed võrdluseks). Enne käesolevat taiest üllitas bänd kaks albumit ("Aurora Borealis" ning "C"), ning viimatimainitu üks lugudest-modifikatsioonidest ("Spartakiaad `96") ulatub ka käesolevale. 8-loolisel lisatakse toorele, suht monoliitsele kidramürale vaheldust puhkpillide rõkkamisega - mis meenutavad The Boo Radleys'e varajast, hunnitult näkku üürgavat loomingut. Aga kindlasti ka Blur'i "Great Escape'i" mõjusid võib siin täheldada (mis on väga hea album!). Psühhedeelsel koel aitavad õilmitseda ka Vermona klahvpillid ja varasemast sünteetilisemad masinad (või siis viimistletum helitöötlus), luues otsekohese, kuid valdavalt kombeka atmosfääri, laskumata kunstilistesse liialdustesse. Eelpoolkirjeldatud stiililised valikud ei ole enam valdavad, et seda saaks üldistada ja erinevalt varasematest taiestest üle kanda. Elektrooniline fookus on tulnud, et jääda (mitte ainult Quite'i IDM- ning Out-Or'i jungle/breakbeat-töötluste näol). Olenevalt (poliitilisest) vaatenurgast -- helivalemit kas ülendavad või muudavad keerulisemaks Nõukogude filmidest pärit sämplid ja dialoogikatked pluss visuaalne külg-- suht kummastav on keset lugu ("Some 1 Story") kuulda (mehe armuvalust kantud) dialoogi; muusikud justkui püüdes mälestada hetki (või korrastada alateadvust), et alles hoida sidet lapsepõlvega. Teisalt loo "Sunshine Boy" lõpetab imetabane hõllandus, mis üleelusuuruses ületab ajastupiire ning ühiskondlikke formatsioone. Kokkuvõtvalt tuleb möönda, et üllitis ei tekita samavõrd positiivset tunnet, kui omal ajal, ent mingid hetked siin kahtlemata toidavad. Ajahambale ei ole see suutnud kuigi vastu panna -- ilmselt ka kontrast elektroonilise- ja rokilahtri vahel mitte ei täienda teineteist, vaid sellest paraku sündiv ebaühtlus nudib üldmuljet. Selleks pidanuks rokiosa olema rohkem viimistletum, mitte vana rasva peal libisev ruumitäide. Või siis (lisaks) -- ei ole mitte kõik sünteetilisem poolis ka kuigi toitev. Parim lugu - ja mis täiesti rahuldab! - on hõimlikku trummeldamisse sulguv "Night Flight (In Snow)". Aga ajal(ool)ine tähis on see igatahes. 7.0 (6.5-8.5)
