- Improvised music
- Avant-rock
- Art rock
- Progressive
- Experimental rock
- Psychedelic
- No wave
Üks lõppeva aasta lemmikalbumeid tuli Plus Timbre-nimelise plaadifirma alt ja oli seotud artistiga, kes on ka käesoleva neljaloolise albumi üks arhitekte. Sardiinia kitarrist Fabrizio Bozzi Fenu edastab oma eksperimentaalset pillikäsitlust viisil nagu ta tegi seda sooloalbumil "Sant'Andrìa" - nurgeline, peaaegu et staccato-tehnika; teisalt ometi oma katkendlikkuses voolav, iseteadlik ja terviklik; tema partneriteks on Luca Pissavini (viiekeelsel) kontrabassil ning Emilio Bernè mängib trumme ja krutib elektroonikat. See on huvitav muusika, ühelt poolt inspireeritud No wave-liikumisest ja eksperimentaalsest pungist (samas minemata tantsuliseks pungiks nagu mainitet järelpunkaritele meeldis muutuda), teisalt hoides jalgu maas improvisatoorses muusikas. Kummaline nentida, aga improvisatsioon on muutunud teatud standardiks, ankruks, mis tänapäeval enamjaolt edastab avangardi maneerlikkust, et mitte öelda klišeesid. See ei ole avangard, vaid avangardism – olemata avangard, vaid pelgalt mängides selle ideega. Antud kontekstis on pooled balansseeritud, mistõttu lõpptulem on heakskiitu väärt.
