90ndate keskpaigas, kunagi, kui The Fugees edetabeleid vallutas, lubas Wyclef Jean, et läheb oma sünnisaarele Haiitile korda majja lööma. Riiki, mis oli vaesuselt ning kuritegevuselt maailmas esireas, riiki, kus hunta oli võimust võtnud, ning riiki, mis arvatavasti on omanud kõige eripärasemat ajalugu ning vabadustahet üleüldse. Hiphoppari uitmõttest loomulikult midagi välja ei tulnud. Ei pidanudki tulema. Turvaline on ju sedasorti humanistlikke tugitoolistatement´e koduses USAs teha.
Haiti teine eksiilis - Austrias - elav tegelane Uberlulu... Stopp! Tegelikult on "Haiti" ühe hullumeelse legendi üks hilisemaid aspekte. Legend, mis sai alguse kellegi Martin Lulu sündimisega kusagil USA pärapõrgus aastal 1900... . Küll aga on fakt, et umbkaudu 15-20 reliisi ringlevad teistes galaktikates. Tõepoolest, tema muusikas on futuristlikku mõõdet, näituseks “Lombric” (2007, Jamendo), mis kõlab nagu mõni Sun Ra elektrooniline katsetus kusagilt 60ndate-70ndate sügavustest. Järsk ning teravate servadega kamakas. Uberlulu leksikasse kuuluvad järgmised mõisted-žanrid: psühh(o) - psühh(o)popp, psühhoakustika, psühh(o)müra, psühh(o)elektroonika; müra - psühhomüra, harsh noise, drone noise; industrial ning illbient (ning industrial illbient/illbient industrial); ka on ohtralt süntpoppi, mille eesmärgiks on žanrilisi konventsioone naeruvääristada, ambitsioonikust silmas pidades ka uuesti luua. Põhimõtteliselt kõik (ja tõepoolest enam-vähem kõik!) žanrinimetused, mille piires Uberlulu opereerib, on raske nihkega – sellesse on viga tahtlikult sisse kodeeritud. Õieti, viga (nihe, häire) ongi keskne tuum(or), algoritm, millelt helid oma kombitsad püsti ajavad. Heterotroopne õudus. Uberlulu mõistmiseks tulekski kõigepealt "viga" süsteemi omaks tunnistada. Seetõttu "haiitililase" ka kõige algelisemalt kõlavad taiesed väärivad tähelepanu. Kontekst on lai ning mahukas. Sugulushinged minevikust ja olevikust: Big City Orchestra, The Residents, Burrito, Canoply Games ning ...ehh, Kreatiivmootor oma kõige pöörasematel hetkedel. Kontseptuaalselt on ta ümber arranžeerinud valitud rahvushümne (“Patriote”, 2008, Jamendo), teinud sõgedaid versioone igihaljast klassikast (mh Ave Maria, Johannes Passion, Pour Elise) albumil “LSD” (2007, Jamendo), album “Thit is Pop” (2008, Jamendo) kõlas nagu purjakil Death In June mängiks unplugged-sessiooni süntpopi elementidega (2008, Jamendo). Kusjuures kõik lood olid täpselt sama pikad – 3.33. Need minu näited on sama suvaliselt ning meelevaldselt välja tõmmatud nagu Uberlulu seestunud muusikaline jada.
“l'Araignée Au Plafond” koosneb reeglina väga lühikestest helijuppidest (pluss paar pikka-väga pikka lugu). Valdav on elektroakustiline lähenemine, mis sageli omandab psühhoakustilise mõõtme, meenutades mulle varajasi elektroonilisi katsetusi akadeemilistes muusikaringkondades. Mulksuv, plärisev, ringlev, nurgeline, trillerdav, kriipiv, torkiv, ründav, uinutav. Tõepoolest, album on kohati intiimse miljööga, nagu vaataks muuseas kellegi vaikselt nokitsemisi pealt. Abstraktne. Album moodustab vormilt ning sisendusjõult väga võimsa terviku. Viimistletuselt, ideede lõpuleviiduselt on see Uberlulu kõige täiskasvanulikum teos üleüldse. Aga 2009. aasta albumitest väärib kindlasti kuulamist "Bordel ! Désordre !" s'écria, hébété, le monarque devant son feu de cheminée”, kuid see on hoopis teistsugune oopus. Nautige Uberlulu talenti!
Kuula albumit siit