Viktor Ivaniv on futupoeet Novosibirskist ning Aleksei Birjukov aka Muhmood on eksperimentaalmuusik Barnaulist. Teineteisega kohtuti 2007. aastal poeedi raamatu presentatsioonil ning sealt arenes välja koostöö idee.
"Rùt" koosneb 3 poeemist ning 1 proosateosest. Nagu Muhmood oma blogis vihjab, on EP tegelikult eelsoojendus nende varsti ilmuvale täispikale albumile. Selle aasta märtsis reliisisid Aleksei Borissov ja Aleksei Rafijev sarnase intentsiooniga albumi "Знамение Пресвятой Богородицы" (Clinical Archives). Sarnase taotlusega eepilisuse, intensiivsuse ning meeleheite püüdlust on tunda ka albumil “Rùt”. Niipalju kui ma vene keelest aru saan, valitsevad siin morbiidsed, kohati lausa apokalüptilised nägemused. Ning muusika toetab seda – sünget helimassiivi uuristav digitaalne krõbin, musique concrete (rongirataste motoorne kõmin nimiloos, taamal mööduva mootorratta mürin avaloos), eksperimendid heliefektide ning tempodega. Kuid kesksel kohal on ikkagi Viktor Ivaniv`i laulumana. Enamasti Vene õigeusu vaimulikus maneeris esitatud, omandab tema lähenemine suisa obsessiivse aura. Järjekordselt veendun, et vene keeles on olemas rütmikõla, mingi eriline iseloom, mis laseb kuulajal unustada konkreetse subjekti olemasolu laulu esitamise taga. Mõtted viisid tahtmatult Blixa Bargeld`i ning Einstürzende Neubauten`i manu. Analoogia ning erinevuse mõttes. Sakslase teutoonlikus laulus-posimises on alati subjekti taga tunda, mis enamasti on üsna häiriv. Teisalt tundub mulle, et käesoleval albumil esineb kerge dissonants laulu ning muusika vahel, mida näituseks Borissovi- Rafijevi albumil ei olnud ning võimaldas ülesande püstituse enam-vähem täiuslikult realiseerida. Äkki on see tumedate helipannoode ning digitaalse hõreduse vaheldumisest johtuv alakaalu-kaalutuse tunne? Olen äraootaval seisukohal – täispikk album annaks vastused minu kõhklustele.
Kuula albumit siit
7.6