2004. aastal kustutas Hollandi trio psychon troopers (Coen Oscar Polack, Lars Meijel, Jantijn Prins) oma nimest lõpu, demonstreerimaks põhimõttelist muutust nende lähenemises. Varasem, puhtalt improvisatsioonipõhine kontseptsioon (kokku 6 albumit) asendus muusika komponeerimisega. Nende lähtekohaks oli sulatada liikmete muusikalised maitsed-mõjutused-erinevused originaalseks helindiks. Debüütalbum “apocalypse has been named the weekend pill” leidis muusikakriitikutelt positiivset vastukaja, sh ajakirjas Wire. Vahepeal muututi taas psychon trooper`iks, üllitati album “psychon mist” (2007) ning bändiliikmed tegelesid erinäoliste soolo- ja kõrvalprojektidega (Coen Oscar Polack`i 3 suurepärast field recording-albumit, koostöö Hermann Wilken`iga, living ornaments, Larz, koostööd indierock-ansamblitega).
Uus album jätkab põhimõtteliselt sama rida mis eelminegi, selle vahega, et veelgi enam muusikalisi elemente on sellesse lükitud. Metoodiliselt mash-up, sisuliselt eklektiline popkehand – smooth jazz, (digi)funk, ingellikud orkestratsioonid, digikollid, vokaalsämplid jpm. Kuigi äratundmisrõõmu on selle peal küllaga, jääb album veidi tuhmiks. Muusikalised liitekohad peaksid leegitsema ning ajus endorfiine vabastama, mitte aga mudakasside mänge mängima. Popmuusikaline pärand sämplite näol on tänapäeval võimsam relv kui tavaline pillipark, aga oht endale jalga tulistada on ka suurem. Album(i) pealkiri) näib olevat ilmselt inspireeritud vendade Coen`i superfilmist No Country for Old Men. Aga Anton Chigurh`i-sugust tapamasinat me sellelt albumilt kahjuks ei leia. Chenard Walcker, Cagey House/Dave Keifer ning People Like Us ajasid-ajavad sämplipõhist rida märksa veenvamalt.
Kuula albumit siit
6.2