ParaLucid
- Post-rock
- Art rock
- Modern classical
- Ambient rock
Käesolev 26-minutiline taies meenutab veel selle ajastu viimast otsa, kui veel osati kirjutada emotsioone pompöössuse ning majesteetlikkusega esile kiskuvat rokkmuusikat. Muusika, mida kvalifitseeriti postrokina, kuigi ilmselt määratlemise algpunkt - kui Simon Reynolds kasutas seda terminit Bark Psychosisi albumi "Hex" kirjeldamiseks - jäi juba ajaliselt liiga kaugele. Stereolab, kahe viimase albumi Talk Talk, Mice Parade, Esmerine, A Beautiful Machine, Bark Psychosis, GYBE!, Slowdive ("Pygmalion"), Labradford, Fly Pan Am, Natural Snow Buildings, Slint, Mogwai, Opium Flirt, Tortoise, Sigur Ros, Tristeza, Mono, Lowercase Noises moodustasid liiga erineva kaleidoskoobi. Mõned neist, keda nimetati selle žanrimääratlusega, mängisid kitarre eesmärgiga mängida rokkmuusikat edasi -- kuigi jah, kunati kaasaegset rokki. Suure enesekindlusega paisutatult ja võimsalt -- no paralleele võib tõmmata ka 70ndate rokkmuusikaga, mis püüdles samuti sümfoonilisusesse ja eepilisusesse. Mõne puhul asi liikus hoopis mujale, elektroonikasse, lounge-muusikasse, jätsumaailma, klassikalise muusika jne, valides teadlikult transgressiivsema tee. Nyctalgia 5-loolisel taiesel on vägevat kitarrikihistust, kus nii rulluvate kui tasaste kitarride vahelt imbub ämbientlikku ülevust - lihastega ämbient reeglina kipubki olema kõrvusttõstev -, ent on ka suundumust liikuda klassikalisse muusikasse. Ent teisalt on siin ka subliimset vaikusesse pöördumist ("Mira..."). Sahinad on väga ilmekad ja kõnekad. Seda üllitist võib esile tõsta seetõttu, et siin on perspektiiv ja horisont väga oskuslikult kokku sobitatud. Siin on kihid - mis aeg-ajalt vastupandamatult vibreerivad -, ruum nende vahel, helidega täidetus ning ajalistes parameetrites väljendatud täpselt väljamõõdetud tempo. Aeg ja ruum saavad siin orgaaniliselt üheks. Sobitavus ilmneb loomuldasa -- ei ole siin mingit kangutamist, st asjade tegemist asjade endi nimel. Kui, siis tõesti ainult hea muusika nimel. 9.0 (8.5-9.5)