Julian Winter`i debüütalbumil on palju erinevaid rõhuasetusi - seda albumit on nimetatud ka lelufolgiks/toy-folk/, kuna 23-aastane saksmann kasutab lisaks elektrikitarrile, elektribassile ning süntesaatorile ka tavalisi majapidamisasju. Muidugi, lelufolk-toytronica ei ole tegelikult mingi uus nähe - see on üks osa mandri-Euroopa indietronica liikumisest, mille juured ulatuvad 90ndate keskpaika. Toonased Weilheim`i ning Düsseldorf-Köln`i eksperimentaalroki/elektroonika skeened olid teenäitajad seesuguste puntide kehastuses nagu Lali Puna, The Notwist,To Rococo Rot/Tarwater, Pluramon. Nagu ka paljude teiste artistide kehastuses, kes põhiliselt oli koondunud Morr Music leibli ümber. Muidugi, nende juured omakorda ulatusid 70ndate Lääne-Saksa eksperimentaalroki skeenesse- ennekõike Kraftwerk`i, Cluster`i, Harmonia ning Neu! juurde. Ligemale 10 aastat hiljem on tulemuseks see, et indietronica on muutunud Kesk-Euroopa indie sünonüümiks. Saksamaa ning Beneluxi maade underground kubiseb sellest. Plaadifirmad Aerotone, Petite&Jolie, Laridae, Tripostal jpt tegelevad seesuguse muusika levitamisega.
Julian Winter on põhimõtteline mees - ta on veendunud, et produktsioon madaldab muusika loomust. Seetõttu ta on loobunud helide kompresseerimisest - kõik helid on salvestatud eraldi ning seejärel kokku miksitud. Aga ta teeb ka oma tööd hästi - vajadust masinate järele ei olegi. Tõsi, ma ei suuda majapidamistarvete hääli esimestel kuulamiskordadel tuvastada - aga see ei ole ka oluline. See, kas rütmihelid on loodud digitaalsete trummipatjadega või raamatu põrandale kukkumise mürtsust, ei oma kuulajale olulist tähendust. Mängulisus võib tähendada ainult loojale endale. Kunagi Matthew Herbert rääkis ajakirjas "Wire", et ta kasutab intellektuaalseid teoseid helide loomiseks. Eks proovime järele, kas "Sissejuhatus metafüüsikasse" teeb lehitsemisel või maha pillamisel "teistsugust" heli kui mõni romaaniköide või lasteraamat... .
"L`art pour l`art" ei ole stiililiselt uuenduslik album - aga ma ei eeldagi tegijalt seda. Oluline on oleviku hetk - luua monumentum - ning Julian Winter on tasemel. Imeilusad paisuvad sündiorkestratsioonid loovad tüüne miljöö - pastelsed helid sillerdavad kuulaja ümber. Ka kitarridel ning rütmistruktuuridel on siin omad hetked. Albumi tipphetk on kõige lõpus - loos Jasnost. Vene keeles - vigases vene keeles. Näib, et saksa tšikk püüab oma venelasest (eks)kallimale selgitada, et nendevaheline suhe on finito ning põdeda ei ole enam mõtet.
See sisuliselt põlve otsas nikerdatud meistriteos tekitab minus igatsust - sedasorti igatsust, mida tundes otsin konkreetse albumi üles, vajutan REPEAT ALL sisse ning jään kauaks kuulatama. Üks ilusatest olemisviisidest.
Kuula albumit siit
8.6