Progeroki või avangardiga lähemat sidet omavad inimesed teavad väga hästi, et Itaalia muusika ei piirdu ainult San Remo laulufestivali, Italy disco või kuulsate filmiheliloojatega. Tõsi küll, Itaalia progeansamblid ei ole üldsusele kuigi tuntud, samas nende kunstiline kõrgelennulisus ei jää anglokultuuri omadele alla. Kurioosiumite otsijatele on Itaalia igati soodne paik.
Gianluca Missero alias Hox Vox, 44-aastane veneetsialane, on üks väljapaistvatest proge ning avangard(sm)i vahel pendeldajatest. Ka mänginud klahvpille ning bassi ansamblites SlideStraviati ning Gunshot Nucleus. Tema filosoofia on põhinenud instrumentide ebakonventsionaalsel kasutamisel ning lugude veidral struktureerimisel. Tema RIO/Avant-prog koosneb veidratest sämplijuppidest, põigetest väga erinevatesse muusikastiilidesse (sh ka uuematesse - death metal, electronic pop, indie, nu-jazz), segu tõsidusest ning groteskist, improvisatsioonist ning kaalutletusest. Itaallases on kaalutletust ka üldisemas mõttes - iga album on põhjalikult läbi mõeldud ning komponeeritud - mitte ükski heli ei näi üleliigne, st ei tekita kuulajas igavust. Albumite ohtrale liigendatusele vaatamata läbib muusikat majesteetlik suursugusus.
"Étoile" on siis Missero neljas album. Järg kolmele suurepärasele albumile - "Eight-Bit Deboned" (1989); "Outskirt" (2008); "Das Chamäleon" (2009). Avalugu Intro algab prääksumiste ning jätsulike piaanoklimberdustega, millega liituvad uksekella tirin ning mingi ebamäärane hääl, mis siiski näikse kangesti Marge Simpson`ile kuuluvat. Järgmine lugu Behind The Curtain on kuulajale peale lendav proge - kitarrid ning trummid võtavad teineteiselt mõõtu, mängides maha huvitava struktuurikujundi. Loos Rhythmbox asendatakse rütmimasinad biitboksiga, ning viimane muutub tavaliseks integreeritud instrumendiks (mõnes telesaates püütakse seda jätkuvalt kujutada kurioosumina, mille demonstreerimisega siis suurt raha püüda). Muuseas, ühes loos tehakse otsene kummardus Gary Numan`ile. Ülejäänud kolm neljandikku albumist jäägu kuulajate endi avastada. Vihjeks ehk seda, et lõpu poole liikudes näib album aina energiat juurde koguvat.
Kuula albumit siit
8.8