Rack And Ruin/RYM
- Avant-garde
- Breakcore
- Post-psychedelic
- Experimentalism
- Witch house
- Electronic music
- Jungle
Griffin Goodwini 3-looline taies kõlab kahtlemata lõbustavalt. Justnimelt lõbustavalt, mitte lõbusalt. Võib mõelda - vähemalt esimese mõttena tabas mind - sellest kui mingisugusest postpungi/tumelaine-bändist, kelle muidu stiili määratlustele vastavad mõõdud ja sagedused on täpselt välja mõõdetud - maneristlikuks igavuseks taandatud, aga siin surutakse see kõik millegi vahele. Lajatatakse nõnda, et vähe ei ole! Roomab ja oigab provokatiivselt, andes mõista, et valu on nauding ning kõiksugu rikutud fantaasiad annavad elule mõte. Aga see võib olla vale tõlgendus; albumi lühidus - 3-looline taies hõlmab vaevu seitset minutit - annab samas aimu, et säherdune destruktiivsus ei saa kuigi kaua kesta. Parem õudne lõpp kui lõputu õudus -- isegi kui tahta leppida pealesurutud halvaga, püüdes seda kuidagi positiivses valguses näha. See näikse olevat kinnisideeline sonimine - ehk mõneti koguni teraapiline -, et kurja vaimu hullumeelselt korrates ajada see lõpuks lahkuma. Oma kohalt lahkuma -- sealt lahtuma. Kurivaim ei saa olla püsiv ja esiplaanil, kuivõrd pahalasena tahab jääda varjule -- seda pidevalt korrates kutsutakse teda esile sinna, kus ta ei saa end turvaliselt tunda. Isegi siis, kui ta kannaks turvist. Loos "Female Defector" tõmbab autor pöörase gruuvivurri käima, mis esimese loo masohhismi esmapilgul leevendab, tegelikult hoopis sümptomeid süvendab. Võib-olla sarnaselt viimases "Pealtnägijas" tutvustatud Filipiinide seestumisjuhtumitega tunneb autor äkki end sarnaselt, aga katoliku preestrite asemel püüab ise muusikat luues jeekimitega hakkama saada. Taiese monoloogilisus ning mütoloogilisele arhetüübile keskendumine tekitab otsese vastasseisu kultuuri ja heade tavadega. Selles pulbitsev näriv valu ei otsi mingit kodustatud vormi, et seda pakendina tavakuulajale maha müüa. Seda tingivad toored impulsid kehast ning nende lihtne tõlgendus. Valuimpulsid konverteeritakse ruumiks; milles toimuvad lihtsad ümberlülitumised -- lihtsad küll, ent mõjusad (et mitte öelda-- näkkukarjuvad). Isegi kui muusika ei ole stiililiselt witch house/drag house, on see seda sisuliselt ometigi (nõid, kes madallendu tehes kraabib luuaga maad). Ruumiloome mõte seisneb võimaluses luua vahemaid iseenda ebameeldiva osaga (sellest tingitult ka ümberlülitamise taktika ning praktikate vahendusel uute seisundite sobitamine). Võimalus ennast tühjaks kallata ning (primitiivse) mängu piire nihestada ongi selle taiese võlu. 9.0 (9.0-9.5)