Mahorka/Bandcamp/Bandcamp
- Ambient
- Electro-acoustic
- Musique concrète
- Organic electronica
- Sound art
Kahtlemata olen vaimustuses säherdusest muusikast. Sümpaatne on juba formaat ise -- kaks pikka kompositsiooni. See loob võimaluse neid omavahel võrrelda nii muusikaliselt kui ka ülesehituslikult: kuidas nad üksteise suhtes dünaamiliselt asetuvad, millised on rõhuasetused, kuidas ja missuguse intensiivsusega erinevused ja nihked ilmnevad ning kuidas esimene kompositsioon valmistab ette teist. Väljaandjaks on legendaarne Bulgaaria /neti)plaadifirma Mahorka, mille muljetavaldav diskograafia on jõudnud ligi viiesaja väljaandeni. Nagu plaadifirmale omane, on ka "Hermetic' süvenemist nõudev kuulamine, kus kõige olulisem ei ole sündmuste rohkus, vaid heli pidev sisemine muutumine ning sügavustest esile kerkimine. (Võrdlus maailmamerega on väga kohane). Muusika hingab, muusika interstitsiaalne ainevahetus paneb selle liikuma. Kuivõrd stiililiselt on tegu ämbientmuusikaga, siis tuleb täpsustada, et siin on palju orgaanilisust. Selle loovad välisalvestiste elemendid, mis põimuvad kergete droonhelide, habraste harmooniate ning aeglaselt arenevate heliväljadega. Toni Dimitrovi välisalvestised ja helisäetus põimuvad Thea Maloney peente ämbienttekstuuridega loomuldasa dialoogiks, milles iga detail omandab tähenduse. Muusika ei püüdle kulminatsiooni, vaid püsib tasakaalus, lastes kuulajal märkamatult sellesse vajuda, sellesse settida. Ka subliimne elektroakustiline kribu-kräbu taamal avardab helipilti veelgi. Need ei ole pelgad dekoratsioonid, vaid selle muusika seesmine närvisüsteemi gliiarakud ning ganglionid. Just nende peente tekstuuride peal liueldes mõjub taies elavana -- helid ilmuvad ja taanduvad, hingavad teineteise kõrval ja põimuvad teineteisest läbi, jättes ruumi ka unistustele (st kuulaja saab seda kuulates astuda kõrvale). Need kaks pikka kompositsiooni - üks ligi viieteistkümne minutiline, teine üle kaheksateistkümne minuti pikk - liiguvad mõneti paradoksaalselt korraga aeglaselt ja suure sisemise kiirusega (ennekõike lugu "Chariot"). Kui see (kujuteldav) kiirus vaibub, ei lagune muusika siiski koost, vaid avab üha uusi mikromaastikke, uusi tekstuure ja peidetud detaile. Entroopiat siin võibki tõlgendada hermeetilisusena, mida tuleb tõrjuda, millest tuleb eemalduda. Helipildi kribu-kräbulisus, soojakõlaline tonaalsus ning pehmed servad annavad helindile seesmise impulsi, mis iseennast pühitseb ning kuulajat premeerib. Kõik tundub ühtaegu lähedal ja tabamatu, nagu oleks sattunud ühte imetabasesse unistusse. Aga elukogemus ütleb seda, et selleks unistuseks on saada tagasi lähedus ja kooskõla loodusega, mida inimese endi ehitatud tsivilisatsiooni-nimeline düstoopia meid eemale kisub. Pahaloomuline moodustis, mis hüpoksilise unistuste doseerimise algoritmina eluleb ja laguneb, hingitseb ja roiskub samaaegselt. 9.0 (9.0-9.5)