Moving Furniture/Bandcamp
- Drone
- Post-minimalism
- Avant-garde
- Experimental electronica
- Microtonal
- Experimentalism
- Sound art
- Avant-electronica
Käesoleva kuu lõpus ilmub ametlikult Orphax'i ehk tollis esitleva nimega Sietse van Erve (kes lisaks muusika loomisele on ühtlasi Madalmaade ühe juhtiva eksperimentaalplaadifirma - Moving Furniture Records'i - boss) kahelooline taies, mis nagu albumi nimigi osutab, flirdib millegi kestvaga (ehk ka lõppematuga). Kaks ülipikka kompositsiooni, millede kogupikkus küünib 44 minutini. See taies võiks veelgi kesta, kuivõrd isiklikult tundub see kestvat märksa vähem, mis osutab sellele, et taies on sündmusterikas ning tõrjub ajalisust. Üllitise pealkirja võib tõlgendada ka osutusena kultuuritraditsioonile, mis paratamatult valmistas ka käesolevat ette. Hollandlase muusika kahtlemata on imetabane ja täpselt doseeritud, kuivõrd lisaks modulatsioonidele, üleminekutele ning uue kuju omandamisele on ka tämber lopsakas - ütleks koguni, et tõeliselt isuäratav (justkui üleküpsenud pirn või ploom puu otsas magusast mahlast tilkumas). Ma ei ole varem mitte alati nautinud mitte kõigi MFR-i droonmuusikaalbumite tämbreid, iseäranis nende omi, mis on opereerinud aneemiliste postindustriaalsete kõlavärvidega, ent seekord on raske kõrvaklappe peast ära võtta. Prantsuse mõtleja Jacques Ellul'i taies "Tehnoloogiline ühiskond" ["La Technique ou l'Enjeu du siècle"] (1954) - mis on mõjus juba seetõttu, et raamatukaanel ilutseb lintmagnetofon - resoneerub Orphax'i teosega, kuivõrd siit ei kuma taotlust olla uus ja äge, vaid analüütiline (samas kaotamata emotiivset tunnetust) -- tabada ajastuvaimu, mängida ajastut määratlevate helide ja instrumentidega. Katedraaliorel võngub, läheb otse, kusagil liituvad sellega ka teised helid; ei saa üldse välistada, et mõni natuke roostes orelivile võis ka keskajal seesugust heli tekitada. Ka ajaliselt on see taies pidev ja katkematu, mis võib kuulajat isegi pelutada, kuivõrd ta võib sellesse siseneda ajaväliselt ehk viirastuslikult (üks kummastavamaid ütlusi, mida kuulnud olen, kui kunagi tollal 4-aastane tütar lausus täiesti ootamatult, et ta ei usu, et me olemas oleme!). Kui nimetaksin seda sakraalseks muusikaks (iseäranis teise kompositsiooni lõpuosa), siis vaevalt kellelgi võiks olla vastuväiteid. Küsiksin isegi edasi: mille poolest Arvo Pärdi muusika on sellest pühalikum? 9.5 (9.0-9.5)