Archive
- Progressive electronic
- Ambient
- Kosmische Musik
- Electronic music
Kosmos on korrastatud sümmeetria, ning progressiivse elektroonilise muusika vallas aetakse ruumi sageli segamini pelga mateeria puudumisega. Ruum ei ole vaakum; see on korra peegeldus. Kui universumil on nägu, siis on see nägu, mida on hoolikalt töödeldud ja korrastatud. Naisterahva korrastatud nägu - kosmeetiliselt töödeldud - on kosmose nägu. Või vähemalt suhestub sellega. Teeb alateadlikult silma sellele, kellest ja/või kust ta pärit on. Võib ju arvata, et kui mehed teevad kosmilist muusikat, siis muuhulgas ilmutavad nad huvi vastassoo vastu. Muusika on seks(imagnet). Aga ei saa üle ega ümber lõpmatuse esteetikast. Konkreetsemalt tuleb küsida ilmaruumi ning masinate hingeelu ja representatiivsuse analoogia järele. Kuivõrd viis dekaadi tagasi kujunes välja Berliini koolkond, kes aastakümneid möllas analoogsünteesi piiride kaardistamisega, siis käesolev ei suuda midagi juurde panna elik tunnistada selle piire. Modulaarne skelett esindab korda -- tähtede ja neid ühendavate ühenduskaablite külma matemaatilist täpsust. Gliese 614 ei püüa riistvara murda; järjestused lihtsalt ei kordu, nad hingavad sünteetilise pulsiga. Kosmos seevastu väljendab sünesteetiliselt rütmi. Sellest johtuvalt hierarhiliselt madalamatel tasanditel asetsevate fenomenide puhul ei piisa üksnes puhtas vormis korrastatuse poole püüdlemisest -- selleks on tarvis luua stiihiat, et sellest kasvaks välja kord. Omamoodi dünaamilise, suundumusliku mehhanismi tekitamine, mis eeldab vähemalt kaht üksteisele suunatud punkti, kahte teineteisega seotud välja. Teleoloogiliselt määratletud ning suunitletud. Heideggerlikult väljendudes -- tuleb jõuda - antud juhul luua - valendik, milles peitub tõe tuum. Tuum eeldab ruumi. Käesolevad 31 minutit oleksid täiuslikule helipildile lähemalt, kui selles oleks rohkem müra, rohkem teravust, mis tõrjuks tehnilise põhjal tehtavat ennustatavust ning varjaks tehnoloogilisi närvipesasid. 7.5 (7.5-8.0)