- Indie rock
- Neo-psychedelia
- Shoegaze
- Dream pop
- Alternative dance
- Noise pop
- Jungle
- Fuzz pop
- Art pop
- Electronic
- Alternative rock
- Experimental rock
- Avant-rock
- Indie dance
- Industrial rock
- Drone pop
- Breakbeat
Alates teedrajavast "Loveless"-albumist (1991) näikse My Bloody Valentine'i helipilt olevat viimse piirini timmitud ja täis pakendatud -- ka vormiline õhulisus nende muusikas ei võimalda lisaruumi, vaid vastupidi -- ahendab seda. Võiks ju arvata, et unenäolisusse mahuks veel paljutki, aga kujutagem ette olukorda, kui magades näed und, et sa ei jäägi magama! Või veel jubedam -- seesugune (kinni) kiilumine ongi surm(aseisund), see olemise kõige müstilisem, tundmatum ja pelutavam tahk, mille rolli me tänapäeval käsitleme piinliku ja liialdatud kombelisusega -- saanud teoks ühel kõige hirmsamal kombel! Kui Vikatimees oma tulekust kolme koputusega pidavat teavitama, siis samavõrd oluline koputamisega on rõhuasetus justnimelt kolmel -- te paganama kahejalgsed primaadid - olete kunagi mõelnud sellele! - ärge mõelge üle, ma situn ja kusen teie püha kolmainsuse käsitluse pääle! Võivad ju mõned süfiliitikutest hullukesed teie seast Suure Vembumehe surnuks kuulutada, aga pärast luubite nii et vähe ei ole! Kahtlemata oli MBV kolmanda stuudioalbumi ootamine 1991. aasta lõpust saati omaette peatükk. Pigem seda ei usutud (mõned ilmselt ei soovinudki!), hoolimata Kevin Shields'i (KS) kinnitustest, et midagi kohe-kohe valmib aeg-ajalt mõne ajakirjaniku küsimise peale. Siililegi selge, et materjali niikuinii oli maa-ja-ilm -- küsimus taandus vaid sellele, et kas KS otsustab seda maailmaga jagada või mitte. Iga artist mõtleb oma pärandi jäädvustamise peale; KS olles teadlik oma suurusest ja mõjust, mõistis ilmselt, et tal ei olegi ilmtingimata vaja midagi uut üllitada. Nautides seda 9-loolist tunnen, et justkui kuulaksin nende kahest CD-st koosnevat EP'de kogumikku, mis hõlmas aastaid 1988-1991, kui tegelikult formeerus unenäolise mürapopi ehk kingapõrnitsemise žanr; ainult selle vahega, et kui tollane looming hõlmas ka demolikke ja eksperimenteerimise lõksu kinni jäänud poolikuid käkerdisi, siis siin on asi lõpuni vormistatud. Õhk on välja põletatud, tahtlikust ohaklikkusest hoolimata mutrid kõvasti kinnitatud ning trossidega julgestatud. Aga konfiguratsioon on võimas! Kui seda albumit seostada "Loveless'iga", siis on see jõuline ideede edasiarendus ning uute mõjude sissetoomine. Alates keskmist sektsiooni hõlmavast lounge-popist ning albumit lõpetava jungle'i ja breakbeat-stiihiaga. KS annab unistuslikkusele rokkmuusikas uue tähenduse -- näiteks võib siin mõnda lugu pidada industriaalrokiks par excellence (Trent Reznor ning teised sama valdkonna muusikud on Iiri bändi ammusest kummardanud). Äsja mainitud "lounge" tähistab kardinaalselt erinevat tavapärasest. Võib-olla osutab ebamaisele unenäopopile -- ilmestab paganama valusat kogemust unenäomuusikapoes käimisest, kui näppude vahelt pudeneb ülimalt sugereeriv muusika. Kas tahtmatult demonstreeritakse Stereolab'ile või siis ironiseeritakse nende üle, visandades stevereichiliku minimalismi juurikaid puust ja punaseks ("Is This and Yes"). Kõige hõrgumate vormide realiseerimisega on saadud hakkama, ilmselt ka mingeid otsi on jäetud lahtiseks tuleviku tarvis -- kas ja kes neid kinni söandab siduda, on juba iseasi. Tulles tagasi algusesse -- just teadmine, et ei olnud ilmtingimata vaja uut albumit välja anda, andis KS-le õigus(tus)e ja kohustuse see ära teha. 9-loolise taiese võib jagada kolmeks sektsiooniks -- kui esimene osa võib tunduda elegantselt torssis olekuga, justkui vastutahtsi ollakse keskpõrandale kokku tuldud, mängitakse vana rasva ja lihasmälu pääl kitarre ja trumme, mis võiksid vabalt pärineda 1989. aastast, siis keskmises lahtris esitletakse unenäopoppi kõige hõrgumal viisil. Karune kitarrimäng võetakse lahti, noodid saadetakse läbi filtrite unustusse -- ning eelpoolmainitud unenägu läheb kordamisele. Aga emotsioon ei kuku kolinal, kuivõrd viimases sektsioonis hullutakse rokkmuusika olemusele loomuldasa viisil -- kriipivaid kidrasid saadavad murtud rütmid, jungle ning juuri austavad keldi torupillid ja motiivid, tegemata selle juures surmtõsist nägu. Kes ei taha käia trummi ja bassi-pidudel, kuna enamus selle žanri muusikast on ajusid ja keha tüütav sitt, siis kindlasti sellele meistriteosele peaks kõrva peale panema ning ise trotsist korraldama seesuguse muusika üritusi. Kokkuvõttes võib öelda, et bänd (või siis KS) on "Loveless'i" kergele pealiskaudsusele ja kaaluta olekule leidnud ballasti ning ideelist teravust. "Nothing Is" on läbi kompressorite litsutud šamanistlik transs, mille sihiks ilmselgelt ei ole huvituda mitte niivõrd ümberringi toimuvast, kuivõrd üle aegade ulatuvast ja sageli nähtamatuks jäävast. Kokkuvõtvalt -- siin kuulajana koged neid kolm koputust (nii albumi siseselt kui diskograafilisest vaatevinklist!). Kas nende parim? Ei oska küll vastuargumente välja tuua. 9.5 (9.0-10)