Abstrakt Reflections
- Electro
- Chiptune
- 8-bit
- Tracker music
- Jungle
- Electronic music
- Tech-electro
- Alternative dance
- IDM
Kui mõnikord palutakse mõelda, et mis see elu mõte on, siis mõtlen hoopis, et võiks ju (tagasi vaatavalt) mõelda, et sai head muusikat kuulatud. The Smiths'i, My Bloody Valentine'i, krautrokki, Autechre'it, Stereolab'i, Röövel Ööbikut, The Fall'i, nullindate Vaiko Eplikku, Pulp'i, Soft Machine'i, varast industriaalmuusikat, varast Tim Hecker'it, Cocteau Twins'i, The Stranglers'it, Ariel Pink'i, Stereolab'i, Ennio Morricone't, Lycia't, Daniel Maze'i ning Hanetration'it. Võib olla, et mõnel on koguni Prince lemmikartist. Mõnd head filmi ja näitust sai ka nähtud ning paar head raamatut loetud pluss sai isiklikult ka midagi loodud. Teisalt inimene esteetilise olendina on ette ära lunastatud, kuna loodus on Looja nägu -- ning sellest suuremat kunstiteost Maal ei ole ju olemas (ning miski muu ei saa ligilähedalegi). Rääkimata makrokosmosest, mis jääb väljapoole, olles hoomamatu. Sama võib väita ka mikrokosmose kohta, ainult et suund on vastupidine. Mäletan, et 1997. aastal oli vist Tõnis Kahu saade Vikerraadios Briti industriaalmuusikast, siis Cabaret Voltaire'i lugu "Do the Snake" tabas mind arusaam, et paar aastat varem üht kaheksabitist mängu nimega "Bomberman" mänginuna olin seda asja juba ette kuulnud (ning sedalaadi muusika kohta öeldi mulle, et see ei ole ju muusika!). Mõtlen, et kas see lüheldane, 24-minutiline album võib mõnd noort esmakuulajat pöördumatult mõjutada -- see on hästi produtseeritud, vana kooli jungle ristumas elektro ning kohati ka arvutimängumuusikaga. Kaheksaloolise taiese pealkirja võib tõlkida "lahti ütlemise" ning "lahus hoidmisena". See osutub ilmselt võimalikuks siis, kui alustada puhtalt lehelt, kuivõrd eripära ja kompromissitusega siin just ei hiilata. Aga on siiski väärt kuulamisega tegu. 7.5 (7.0-8.0)